Kuidas ma suurt Paunvere väljanäitust kaemas käisin
Märkamatult on minust saanud laadainimene.
Niipea kui kusagil mingi laat toimub, püüan kohal olla. Pukas või Vastseliinas, Kallastel või Puhjal, Jänedal või Rõngus, Tartus või Antslas. Ülenurmel või Luigel, Mustvees või Lüübnitsal.
Laupäeval, kui Palamusel peeti üheteistkümnendat korda suurt Paunvere väljanäitust, olin mõistagi minagi plaksti platsis.
Jaanalind poe ees
Kord aastas on Palamuse alevik lukku pandud. Autoga sealt läbi ei saa.
Mööda maanteed, kus muidu vuravad autod, voolab lugematute müügilettide vahel aeglaselt, kohati isegi närvesöövalt aeglaselt tohutu inimjõgi.
Üleslöödud tšikid tikk-kontsadel ja neid saatvad kutid; kangetel jalgadel armsad memmed ja vanapapid, noored mammad oma jõnglastega - hulk aega pole ma ühelgi laadal nii palju lapsi trehvanud - uurisid väljapandud kaupa.
Värvilised kindad ja brõnsa; soojad kampsunid ja suluguni juust; küüslauk ja koeravillast sokid; vanad ja uued raamatud; pärlid ja õunad; kirved ja satäänist voodipesu Narvast; Peipsi sibul ja laastukorvid; rasvased suitsulatikad ja hapukurgid; Emajõe suursoost korjatud jõhvikad ja Nopri kohupiimakreemid; tünnisaun ja omatehtud või (rasvasisaldus 82%); Saaremaa leib ja noor Setu õlu; õunapuuistikud ja meelaste piltidega käterätid. Igaüks, kes väljanäitusest osa sai, võib loetelu jätkata.
Kõik see võtab silme eest kirjuks.
Rahvamaja ees pakutakse odavaid lõunamaareise. "Puhkusereis Goasse," teavitab kuulutus. "Kõigest 11 990 krooni!"
Uhke halli habemega vanapapi - Uno Sikemäe nimeks - pakub soodsat võimalust osta raamat otse autorilt.
Poe ees - seal, kus kohalikud mehed tavaliselt õlut libistavad - tatsab, kael õieli, ringi täiesti elus jaanalind. Veidi eemal ootavad küülikud, kanad ja koerad (bernhardiinid, taksid) ning kassipojad uut peremeest.
Kuulsa Paunvere apteegi vastas kutsutakse Surnumere sooladega massaaži. Millist mõnu see võiks pakkuda!?
Üle laadamelu hõljub küpse liha ja hapukapsa lõhn. Samal ajal teatab meeshääl läbi muusika, et tänavuse väljanäituse suurim sibul kaalub 550 grammi ning priskeim kõrvits tervelt 43 kilo.
Swedbank jookseb kokku
Mida teha, kui keset laadamelu avastad, et taskus pole piisavalt sularaha? Loomulikult sätid ennast pangabussi sabasse.
Pool tundi on läinud, aga saba pole põrmugi lühemaks läinud. Minu ees on veel 14 inimest.
"Rootsis kontrollitakse iga tehing üle," seletab minu ees seisev mees telefoni.
Kolmveerand tundi. Veel kümme inimest.
Saabub abipolitseinik noore emaga. Emal ripub titt rinnal. "Lasete ehk vahele?"
Rahvas on vait.
Iseteadev issi jõllitab asjade käiku.Tal on väga kiire.
Vaatan selja taha. Seal on kaks ema samasuguse titega. Peaks äkki need ka ette kutsuma...
Kümne minuti pärast suleb Swedbanki pangabuss ukse. "Süsteemi viga."
Pangabuss ei pääse Internetile ligi.
Mulle aitab. Kohe saab tund seistud.
Leian hea inimese ja laenan temalt natuke sularaha.
Kohtumine antrekoodi maailmameistritega
Mitte kaugel Tootsi koolimajast on pargi vilus terve seakari ära grillitud. Enamiku sigade nahk on mustaks küpsenud, ühe oma on seevastu pruunikas ning lausa kumab läbi.
Kuldpruun siga puhkab kivipuravike, astelpajumarjade ja punapõsksete õunte virna keskel.
See on tähelepanuväärne siga. Nii tähelepanuväärset siga pole Paunvere laadal varem nähtud, Eestimaast rääkimata.
Arkna mees Viljar Liiva, must kokamüts peas, kergitab notsu kuldset nahka ja lõikab selle alt tükikese. See lausa sulab suus. Ja pole ka ime, siga on maailma tippkuttide küpsetatud.
Eesti mehed saabusid Paunvere laadale otse Belgiast barbeque maailmameistrivõistlustelt ühe kulla ja ühe pronksmedaliga.
Viljar Liiva, Toomas Leedu, Indrek Kõverik, Urmas Murumäe, Aare Purk ning Reigo ja Raivo Lutter pole isegi koju veel jõudnud.
Mehed seletavad mulle, et tegemist oli viievõistlusega ja mõõtu tuli võtta 65 riigi esindusega.
Esimene ala oli kala. "Classeus, valge lihaga hirmkallis kala." Keegi meist pole sellisest kalast isegi mitte kuulnud.
Teine võistlusala oli kana, kolmas seakael, neljas veise antrekoot ja viies Belgia šokolaadist dessert.
Sea maitsestamiseks kasutasid mehed mett ja Belgia õlut (Palm). Kastme tegid viigimarjadest.
"Suskasime sisse ka sutsu Vana Tallinna," naerab Viljar.
"Mida kurat ma antrekoodiga teen," avab Viljar oma võistluse-eelsete päevade kannatusi.
Viljari pea oli tühi, vähkres teine Belgia poole vuranud autos. Aga välja mõtles.
Kui viievõistluses said eestlased kolmanda koha, siis veise antrekoodis pärjati nad lausa kuldmedaliga.
Laadarahvas käib kuldpruunist, läbikumava nahaga seast mööda ega oska arvata, mis mehed tema ümber askeldavad.
Värsked maailmameistrid on üsna vaiksed.
Must kana, jänes ja ukraina kommid
Mida ma ostsin?
Väägvere küülikukasvataja käest ostsin ühe kirju küüliku. Tolle ema - suur nagu hobune - lösutas auto järelhaagises, osutades, kui suureks minugi jänes ühel päeval kasvada võib. Üheksa-kümme kilo kindlasti.
"Neliteist poega kasvatas üles," seletab Väägvere küülikukasvataja.
Veel ostsin ühe ronkmusta kana. Lähemal uurimisel helgivad tema suled sinakalt ja rohekalt. Peremees kinnitab, et talvel läheb sel kanal hari punaseks ja siis hakkab munema.
Veel ostsin lati suitsuvorsti, tüki brõnsat, koti Ukraina komme ja pudeli Setu õlut.
Naine ostis apteegist pudeli punslieli.
Nii uhket laata pole ma ammu näinud.
