Kuidas raamatuklubist pääseda?
Oma lähedaste kogemustest räägib neiu, kes palub enda ja oma pereliikmete nimesid mitte avaldada. Nimetame teda Birgitiks.
Birgiti vanaema tellis Suurest Eesti Raamatuklubist raamatuid. Kui ta mõni aasta tagasi suri, tehti leping vanaisa nimele ümber.
Raamatuklubi reeglite kohaselt saadetakse liikmetele igas kuus üks eriti soodsa hinnaga raamat.
See tähendab, et inimene saab asja ilma seda tellimata. Kui klient ei soovi seda raamatut, peab ta sellest teatud kuupäevaks teada andma.
Birgiti vanaisal on aga omajagu vanust turjal ja raamatu-asi kippus tal ununema. Nii tõigi postiljon talle igas kuus soovimatu raamatu, mille eest vanal mehel tuli maksta.
“Olen kuulnud kohalikult lehekandjalt, et see probleem on siinkandis paljudel vanematel inimestel,” toob Birgit välja ühe põhjuse, miks ta otsustas oma loo avalikustada.
Vanaisa tahtis küll klubist välja astuda, kuid selle sooviga helistades räägiti ta ümber. Nüüd võttis Birgit kätte ja saatis e-kirja palvega vanaisa klubiliikme staatus lõpetada.
Selle peale tuli raamatuklubilt vastus, kus küsiti lahkumissoovi põhjust. Birgit vastas, et põhjuseid on mitu, kuid üks peamisi see, et vanem inimene ei teadvusta enam päris täpselt raha väärtust ja enda ümber toimuvat.
Viisakas vastus ja arusaamatu vaht
Ta arvas, et sellega on kõik ühel pool, aga nii see polnud sugugi.
Raamatuklubi esindaja helistas vanaisale koju.
Telefonile vastas Birgiti ema, kellelt nõuti lisaselgitusi selle kohta, miks ta isa tahab klubist välja astuda. Rahulikult alanud kõnelus muutus peagi üliemotsionaalseks.
“Ta ütles, et ma käitun oma isaga alatult ja kas isa rahakott on minu järelevalve all,” meenutab Birgiti ema kõnelusest kõige rohkem häirima jäänud seiku. “Teda ei rahuldanud see, et mina seda talle ütlen, et vaja on ikka isaga rääkida. Pressis kogu aeg peale oma tingimusi.”
Naine tunnistab, et isa tahtis klubile juba ammu ära öelda, aga alati suruti talle mingi raamat peale.
“Minu pere elu ei peaks huvitama üht müügiinimest ja sellist teemat ei pea ma temaga arutama,” on naine pahane.
Birgit saatis raamatuklubile kaebuse selle kohta, kuidas nende töötaja tema emaga käitus. Selle peale sai ta samalt töötajalt kirja, kus selgitati, et nad soovisid vanaisa endaga rääkida.
“Ei ole haruldased juhused, kus klubi liige arvatakse välja tema pereliikme poolt, aga tema tahab tegelikult liige olla,” lisati kirjas.
Tegu ei olnud esindaja sõnul müügikõnega, vaid kliendi haldamisega. Samas kinnitas ta, et ei öelnud Birgiti emale, et too käitub oma isaga alatult.
Töötaja selgitas, et kuna nende kliendibaas on väga suur, pole võimalik igas kuus iga kliendi käest küsida, kas ta raamatut soovib või mitte. Klubiraamatust äraütlemine on liikme enda ülesanne. Kirja lõpus palus teenindaja ebameeldivuste pärast vabandust.
Suur Eesti Raamatuklubi kuulub aktsiaseltsile Varrak. Varraku direktori Priit Maide hinnangul oli klienditeenindaja selgitav vastus täiesti ammendav ja hoolivalt viisakas.
Seevastu Birgiti ja tema ema seisukohti nimetab ta arusaamatuks vahuks.
Sundostu süsteem tundub mitmetele liikmetele rumal
Maide toob välja veel selle, et Birgiti vanaisa on olnud raamatuklubi aktiivne liige alates 2008. aastast ja neil puudub märge, et liikmelisus oli enne kellegi teise nimel.
“Ma ei väida, et minu või mu ema käitumine oli laitmatu, kuid soovin siiski teemale tähelepanu juhtida, et inimesed oleksid julgemad oma õigusi nõudma,” märgib Birgit. “Me ei küsinud raha tagasi või midagi säärast, soovisime, et järgmisest kuust ei saadetaks enam raamatuid. Selleks tuleb aga läbi käia kadalipp – seletada ja anda põhjendusi. Miks?”
Nii mõnigi on igakuise klubiraamatu tõttu väidetavalt ka liikmelisuse lõpetanud. Näiteks Jane Tamm, kes oli selle klubi liige aastaid.
“Pidev kohustus raamatu äraütlemise näol muutus väga tüütuks, sest praegusel ajal on miljon muud mõtet ja muret. Rumaluse tipp oli veel see, et kui unustasin ära öelda, siis saadeti mulle raamat, mida ma ei olnud tellinud,” jutustab Tamm.
Sellest ostust välja vingerdamiseks oli Tammel vaja võtta ühendust nende klienditeenindusega ning oma mure ära rääkida. “Alles siis sai raamatu tagasi saata,” kirjeldab naine oma kogemusi.
Et naine polnud lugenud klubi reegleid, saatis ta raamatu lihtsalt tagasi. “Siis helistati mulle klienditeenindusest ja sain veel kergelt pahandada, et omavoliliselt julgesin midagi sellist teha.”
Tamm lisab, et on aastate jooksul saanud klubi kaudu osta palju häid raamatuid. Samas hindab ta igakuiselt saadetava klubiraamatu süsteemi sundostuks.
