"Kinkekaardi mõttega tuli poodi Tapurla külavanem Erika Eluri. Tundus hea idee, pikalt polnud siin midagi mõelda. Järgmiseks päevaks olid mul kaardid valmis ja müügil," naerab poeomanik Liisa Ojangu.

Kirjad kinkekaardil on pohirannas, keeles, mida vanasti Juminda poolsaarel räägiti ning mida nüüd vähesed mäletajad ja oskajad ellu äratada püüavad.

Kaardile saab ostja kirjutada lasta just sellise summa, mida soovib. Veel pannakse sinna kirja kingi saaja nimi ning arvutisüsteemis avatakse samale inimesele konto. Ja kaardi õnnelikul omanikul polegi muud, kui poodi marssida ja osta.

Esimese nädala jooksul läks kaubaks viis kaarti. "Vahel tuleb ootamatuid küllaminekuid ette ja nii hea on alkoholipudeli asemel kinkekaart osta," ütleb idee autor Erika Eluri.

Poolsaarel asub 10 küla, kõik kümnekonna kilomeetri kaugusel poest. Seega saab kingi kätte palju väiksema vaevaga, kui Loksale või Kuusalusse suurematesse ja uhkematesse kauplustesse sõites.

Poolsaare rahvas käib kohalikus poes väga hea meelega, mõni lausa kolm korda päevas. Ostmas ja ka niisama juttu puhumas. Hiljuti lisandusid pakutavate kaupade-teenuste hulka kuumad joogid ning hot dog, needki meelitavad.

"Külastajate arv sõltub ikka väga tugevasti ilmast. Kui nädalavahetus on ilus, siis on käed-jalad 11st-21ni nii tööd täis, et pole mahti istudagi," räägib müüja Gea Ruus.

Poeuksed avatakse tavaliselt mais ja pannakse talveks kinni oktoobris-novembris, sõltuvalt ilmaoludest. Suurt kasumit sellisel moel äri pidamine omanikule ei too, aga võlgu pole ka kellelegi jäädud ning arved, maksud ja müüjate palgad on kenasti makstud.

Leesi poe sünniaasta on 1908, mil moodustati kohalike kalameeste kaubatarvitajate ühisus. Samas majas müüdi-osteti lakkamatult järjest 101 aasta, kuni 2009. aastani. Siis jäi neli aastat vahele ning 2013. aasta kevadest on pood taas avatud.

Kui sa tead mõnda vahvat külapoodi, mille tegemisi võiks Maaleht.ee-s kajastada anna meile palun sellest teada e-posti teel aadressil veeb@maaleht.ee.