Lahemaa rannakülade pärand saab kirja
„Tere! Mina olen Marju," ütleb ühel südasuviselt kaunil reede õhtul Vihasoo koolimaja ees heledapäine naisterahvas ja annab mulle terekäe. Naeratus tema näol on aval ja siiras, jutt selge ja konkreetne. See naine on Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi maastiku ja kultuuri keskuse etnokultuuri vanemteadur Marju Kõivupuu-Torp.
„Eestlastel on tore ütlus - läheme külla! Ja meie olemegi tulnud külasse. Selleks, et uurida, millised on Lahemaa rannakülad, mida on kokku 31 - päris palju, eks! - ja kuidas nad aja jooksul on muutnud. Vaatame üle pea 5000 majapidamist."
Lahemaa suurim probleem on inimene!
Pole saladus, et kohalikud elanikud Lahemaa Rahvuspargi administratsiooni, millest tänaseks on saanud Riikliku Looduskaitsekeskuse Järva-Lääne-Viru regioon, möödunud aastakümnete jooksul eriti armastanud pole. Ja ega nad temasse tänagi üleliia soojalt suhtu. Sest kuidas saab meeldida keegi, kes kogu aeg keelab ja trahvib? Selle asemel, et nõu anda, toetada ja selgitada, kuidas oma elu-olu rahvuspargis niiviisi seada, et kõik väärtuslik säiliks ning seda juurdegi tekiks.
„Lahemaa rahvuspark loodi 1. juunil 1971. a Põhja-Eestile iseloomuliku looduse ja kultuuripärandi säilitamiseks, uurimiseks ja tutvustamiseks," seisab pargi kodulehel Internetis. Mõnikord unustavad ametnikud aga suures looduse ja pärandi kaitsmise tuhinas inimese hoopis ära, vaat et keelavad hingamisegi, rääkimata kodu kohendamisest-uuendamisest. Üks Juminda küla mees ütles mõned head aastad tagasi: „Rahvuspargis pole elu enam mitte. Pane aga rahvarõivad selga ja seisa väraval."
Loomulikult on Lahemaal elajate seas teatud hulk kodanikke, kes igasugustele reeglitele vilistavad ja ehitavad-arendavad nii nagu mõistus parajasti lubab. Tulemuseks see, et tekivad pahandused, tulevad ettekirjutused ja trahvid. Esimesel juhul seetõttu, et piirangute mõte ei jõua pärale, teisel juhul lihtsalt ei taheta aru saada.
Noorsugu on alati hukas
„Me just hiljuti naersime tudengitega, et üks lause, mis kunagi hapuks ei lähe on: me elame muutuvas ajas, ja teine, et noorsugu on hukas. Need laused kehtivad alati ja igal pool," sõnab naine naerusäde silmis. Ja lisab tõsinedes: „Suures osas on Lahemaa selliseks, nagu ta on, kujundanud inimene."
„Meetrites majade ja kruntide mõõtmine on väga oluline, aga see ei saa olla ainumäärav. Selleks, et protsessidest aru saada, tuleb mõõtmistulemustele otsa vaadata ja endalt küsida - miks nii on juhtunud?"
Omal ajal anti majandikeskuste paneelmajades korterid noortele peredele, kes on eakamaks saades ja riigikorra vahetudes vanavanemate taludesse tagasi kolinud. Korterites pesitsevad nüüd pahatihti hoopis muukeelsed elanikud linnast, kes arvavad, et kortermaja ja nööriaiamaa selle taga annavadki kokku hutori (talu - vene k).
„Pärimus on protsess," rõhutab Kõivupuu-Torp igat sõna. Aega ei saa tagasi keerata ega peatada, ja pole vajagi. Oluline on mõista, mis toimub. Ning sellest lähtuvalt tegutseda.
"Kui elatakse põlvest põlve ühe koha peal, siis võetakse eelnevatelt põlvedelt üle praktika, mis on ennast õigustanud ja aidanud elus toime tulla. Samamoodi on vaimse pärandiga - sa võtad vaarisade ja -emade aegadest kaasa selle, mis hingetuge pakub," räägib naine ja jätkab otsustavalt, justkui üliõpilaste ees loengut pidades: „Eestlane ei lõpetanud oma elu 19. sajandi rehetares, ta tuli sealt välja - tekkisid asunikutalud, mõisate eeskujul projekteeriti häärbereid ja jõukad piiritusekuningad ehitasid nn kaptenimaju. Küla muutus ja arenes. Külale tekkis just talle iseloomulik nägu." Ta kõneleb nii veenvalt ja innustunult, et mul tekib soov taas üliõpilaseks hakata ja tema loenguid kuulama minna.
Aga tõsi ta on - ajaloolised kalurite- ja kaptenite külad said aastakümneid tagasi võõra väe tallermaaks ning peale nende lahkumist suvitajate paradiisiks. Kadunud rehetaresid võib vaid taga nutta. Kuid kas peaksime? Mõnikord ilmselt küll. Mõnikord aga mitte, sest: lugege kaks lõiku eestpoolt - pärimus on protsess.
Puujalast kapsanuiaks
„Siinsamas Vihasoo küla lähedal metsas on muinasaegse asula asukoht, mida tutvustavad külastajatele roostes ja viltuvajunud sildid. Ja sedagi vaid siis, kui külaline üldse selle kohani jõuab, sest üles leiavad paiga ainult need, kes selle asukohta teavad. Paljudel kohalikestki pole aimu, millist ajalugu nende maja tagune mets varjab," tõdeb teadlane kurval toonil. Kuid lisab samas optimistlikult, et rahvuspark on võrreldes aastate tagusega palju sõbralikumaks muutunud, pingutab ja areneb.
Kui muutumine külas toimub loomulikul teel tasa ja targu, on kõik hästi. „Meil aga oli kultuurikatkestus. Võõras võim sadas - prauhti! - sisse, tekkis pidetus. Muutused toimusid liiga lühikese aja jooksul ja liiga kiiresti."
Hea näide kultuurikatkestusest, küll teisest Eesti otsast, on teaduril varnast võtta: „Minu koduküla muuseumis Läti piiri ääres on üks niisugune alt laienev puunui. Kaua aastaid arvati, et see on kapsanui. Seni kuni üks naaberküla mees juhuslikult muuseumi sattus: „Püha jumal! See oli ju meie Jaani puujalg, kuidas temast nüüd kapsanui on saanud!"." Jah, õigus on neil, kes ütlevad, et ammustest aegadest pärit esemed ja lood peavad sind kõnetama, vastasel korral on tegemist kasutu koliga.
Tormijooks rannaküla memmedele
Samal ajal kui rannakülad muutuvad, areneb ka rahvuspark. Arenemise märgiks on seegi, et rahvuspargi tellimusel ja Keskkonnainvesteeringute Keskuse finantseerimisel rannakülasid uuritakse.
„Lahemaal on kultuuripärand, muu hulgas ka asustusmuster ja arhitektuur, kaitse all ning kaitse peab olema teaduslikult põhjendatud. Seepärast saigi uuring tellitud," avab rannakülade inventeerimise tausta looduskaitsekeskuse kultuuripärandi spetsialist Ave Paulus.
Mis uuringu tulemustest saab? „Teaduse ülesanne ei ole öelda, mis on õige, mis vale, me ei mõista hukka ega karista. Meie saame tõdeda seda, mis on olnud, kirjeldame, analüüsime, selgitame. See, kuidas rahvuspark materjali kasutab, on tema asi," selgitab Kõivupuu-Torp. Ja loodab, et selle alusel ei hakata mitte trahvima, vaid nõustama ja suunama.
Pauluse sõnul valmib uuringu lõpparuanne 2009. a märtsis, tulemusi kasutatakse Lahemaa Rahvuspargi uue kaitsekorralduskava koostamisel.
Samal ajal kui ametnikud oma töö eesmärkidest ja tulemustest räägivad, käib külades tõeline tormijooks memmedele. Nendele, kes mäletavad aegu, mil aerupaadiga merel käidi ja vikatiga viiele loomale talvehein maha niideti. Mäletaja-memmed on muutunud sama haruldaseks kui siiad rannakaluri võrgus. Suvisel ajal pressivad ennast väheste allesjäänute ustest ja aknapragudestki sisse teadlased, tudengid ja kodu-uurijad - kõik tahavad midagi teada.
"Käimas on Kuusalu kihelkonna looduslike pühapaikade kaardistamine, augustis alustab kirjandusmuuseumi töögrupp Lahemaa kohapärimuse kaardistamist," loetleb Paulus käsil olevaid töid-tegemisi. „Augustis korraldame Pedassaares traditsioonilise taluarhitektuuri õppepäevad, septembris on tulemas kiviaedade tegemise koolitus Muuksi ajaloolisel külatanuval ja ilmumas infomaterjal Lahemaa ajaloolistest piiretest, maaomanikele korraldame septembris infopäeva kultuuripärandi hoiu teemal. Ja kõike seda Lahemaa väärtuste uurimiseks, säilitamiseks ning tutvustamiseks." Memmed, hoidke alt - tulemas on uued uurijate hordid!
Uurida, säilitada ja tutvustada aga on vaja, nii omade kui võõraste jaoks. Eelkõige selleks, et Lahemaa elanik saaks looduse ja kulutuuripärandi keskel elades oma kodukoha üle uhkust tunda ning õigesti investeerides nii kodu kui rahvuspargi väärtust tõsta.
