Laiu ainus püsielanik tunneb üksindust



Hilissügis Kesselaiul
Foto: Bianca Mikovitš

Enam kui 20 aastat tagasi Kesselaiule kolinud ja möödunud suvel leseks jäänud saare ainuke püsielanik Elsa Vatter koges lõppeval talvel seninägematut üksindust.

Pärast abikaasa surma Kesselaiu saarevahi ameti üle võtnud Elsa Vatter rääkis eile Saarte Häälele, et viimati nägi ta inimest näost näkku 11. veebruaril, kui talle toodi kütust ja toiduaineid. Enne seda oli naine samuti pidanud kuu aega ihuüksi toime tulema. “Hirmu ei tunne, aga üksindustunne tuleb peale,” lausus ta.

Ühtekokku pole Elsa Vatter saarelt ära käinud järjepanu viis kuud, mida on rohkem kui kunagi varem. “Kui abikaasa veel elas, siis tema sõitis paadiga ja sai ikka vahetevahel välja,” ütles Elsa Vatter. “Mina ei sõida ei traktori ega paadiga ja mul ei ole, kes mind sõidutab.”

Kui vahepeal poleks vabatahtlikelt merepäästjatelt ja Kesselaiu hooajalistelt elanikelt abi saabunud, oleks toidu- ja kütusevaru praegu juba otsas. “Nälga ma veel ei sure, mul on järel liha, kartulit, kapsast ja makaroni,” rääkis saarevaht.


Maalehel on ilmumas kõigile eestlastele oluline raamatusari “Eestile elatud elud”.
Raamatusarja saab tellida raamatud.maaleht.delfi.ee või osta iganädalast raamatut koos Maalehega erinevatest müügikohtadest.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare