Lätlased: Ärge tormake reformiga!
Regionaalminister Siim-Valmar Kiisler tavatseb igal võimalikul juhul osutada Lätile, et vaadake, kuidas seal reformi tahakse!
Sel esmaspäeval käisin Lätis asja kaemas.
Vaade Valkast
Mõnesaja meetri kaugusel Eesti piirist, Seminari tänava kahekorruselises majas istub Valka rajooni tegevjuht Kārlis Albergs.
Albergs alustas mehhanikuna, seejärel tõusis kolhoosidevahelise ehituskontori juhiks. Läti iseseisvuse taastamise järel valiti ta Valka rajooninõukogu esimeheks. Peagi paneb Albergs aga ameti maha.
Asi on lihtne: 1. juulist Valka rajooni (meie mõistes maakonda) enam ei ole.
Valka rajooni 21 vallast tehakse kolm valda. Kārlis Albergsist saab üks viieteistkümnest Valka novads'i (ühinenud valla - toim) rahvasaadikust.
"See ei ole just kõige parem eeskuju," ütleb Läti talunike liitu esindav Kārlis Albergs minu jutu peale, et Eesti regionaalminister kiidab nende reformi taevani.
"Sellel ei ole mitte mingit majanduslikku alust," läheb Albergs konkreetsemaks, andes hinnangut sellele, et 1. juulist käivituva haldusreformi tulemusena jääb rohkem kui 500 Läti omavalitsusest alles kõigest 109 valda ja 9 linna.
Vana lõhkumiseks ja uue ülesehitamiseks on teatavasti raha vaja. Osa inimesi on tarvis lahti lasta, osa tööle võtta. Neil, s.t Läti riigil aga raha kahjuks ei ole. Veelgi hullem, see vähene, mis on, muutub veelgi väiksemaks.
"Omavalitsuste raha on juba 20 protsenti vähendatud, kohe vähendatakse veel 20 protsenti," seletab Kārlis Albergs.
Kogenud omavalitsusjuhi sõnul on maapiirkondade rahastamine viimastel aastatel üha hullemaks läinud. Linnade lobi olla Lätis väga tugev.
"Teiseks, mitte mingeid uusi teenuseid juurde ei tule,"
tõdeb ta.
Kolmandaks kaugeneb võim inimestest. Kui seni oli igas vallas oma volikogu, siis nüüd on ainult üks. See aga hakkab asuma Valkas.
Valka rajooni juht kummutab meie regionaalministri Siim-Valmar Kiisleri väite, nagu hakkaks uutes valdades elama üle 20 000 elaniku.
"Halb on see, et uued omavalitsused on väga erineva suurusega," jätkab Kārlis Albergs oma kabineti seinal rippuva Läti uue haldusjaotuse kaardi ees seistes.
"Siin, näe, on Gulbene rajoon. Nii, nagu rajoon oli, nii ka jääb." Albergs viitab sellele, et kõik Gulbene rajooni omavalitsused ühinesid üheks omavalitsuseks.
1900 km2 suuruses Gulbenes elab 30 000 elanikku. "Samas on ka selliseid omavalitsusi, kus elab kõigest 1500-2000 inimest."
Kārlis Albergsi telefon heliseb peaaegu vahetpidamata. Valka rajooni juht on täna veel nõutud mees.
Eestlastel soovitab Albergs vähemalt aasta oodata. "Siis näeb, mis meie reformist on saanud."
Oma rahvale on mees juba tükk aega rääkinud: inimesed, pange juurikad mulda. Külvake porgandit, tilli ja salatit.
"Kui sa ennast ise ei päästa, ei päästa sind keegi!" on Valkamaa tippjuht veendunud.
Koiva-tagune elu
40kilomeetrise sõidu järel läbi kaunite liivaste männikute ja rohetavate nurmede jõuan senise Valka rajooni kõige kaugemasse ja rahvaarvult kõige väiksemasse valda.
Kahekorruselise maja ukse kõrval seisab silt "Zvartavas pagasts" (Zvartava vald - toim).
Zvartava asub Koiva jõe teisel kaldal. 170 ruutkilomeetril elab veidi üle 550 inimese. See on umbes sama palju kui Õru vallas. Kuigi Eesti asub siinsamas, lausa kiviviske kaugusel, ei lähe Eestisse siit ühtki teed. Kõige lihtsam on üle jõe ujuda.
Kuidas elu 1. juulist käima hakkab, Zvartava valla juht Raitis Priede veel ei tea.
"Istume siin ja mitte kui midagi ei tea," naeratab hiiglasekasvu mees, kelle iga sõrm meenutab korralikku sardelli.
"Seadus ei ütle mitte midagi, kuidas elu edaspidi käima hakkab," nendib hiiglane. "Kõik kardavad, et juhtub sama mis kunagi kolhooside ühinemisel," seletab veterinaariharidusega Priede.
Kunagi oli ka teisel pool Koiva jõge palju väikseid kolhoose. Pärast seda, kui kolmest-neljast väikesest tehti üks suur kolhoos, vajusid Priede sõnul äärealad unustusse.
"Kui reformi teha, siis ainult selleks, et elanikel parem oleks," arutleb Raitis Priede edasi. "Et teenused oleks inimesele lähemal ja nende kvaliteet senisest parem. Meil võib aga juhtuda, et läheb teistpidi," tõdeb ta.
Raitise sõnul sõltub kõik sellest, kes saab duuma esimeheks. "Kui ta hakkab sellist liini ajama, et enne teeme linna korda, siis ei tule midagi head välja," ennustab väikese valla juht.
Ja pole ka ime. Suurvalla viieteistkümnest saadikust on maapiirkondadest kõigest paar-kolm.
Liitmisel plusse ei ole
Plusside kohta ei oska Koiva-taguse omavalitsuse juht kahjuks midagi kosta.
Elu on niigi hull. Tööpuudus 20-25 protsenti. Rahvaarv sulab kokku nagu kevadine lumi esimese vihmaga. Tõsi, kõigele vaatamata lapsi kolkavallas tehakse. Koolis õpib koguni 86 last.
Kui sõja järel elas sealpool Koiva jõge kolm tuhat inimest, siis praegu peab seda maad oma koduks vaid veidi üle 500
inimese.
Viieteist aasta jooksul, mis Raitis siin töötanud, on inimeste arv kahanenud 150 võrra. Kes on viidud, jalad ees, surnuaeda, kes on läinud omal jalal laia ilma.
"Meil pole siin midagi teha," on vallajuht avameelne. Kuid see pole veel kõik. Koiva-tagune omavalitsus keeb juba aastakümneid omas mahlas.
Ma ei usu oma kõrvu, kui Raitis Priede teatab, et teisel pool Koiva jõge asuva Eestiga ei ole neil mingit koostööd. "Viimased kontaktid olid läinud sajandi seitsmekümnendatel."
Küllap nii ongi.
Mis Zvartava reformijärgset tulevikku puudutab, siis asja muudab veelgi karmimaks meie omast märksa hullem majanduskriis. "Iga kolme-nelja kuu järel lõigatakse eelarvet 15-20 protsenti," ohkab kolkavalla juht. "Me ainult lõikame, lõikame ja lõikame."
Raitis Priede ei oska arvata, millal see kõik lõpeb. "Neljapäev on töönädala lõpp."
Juunikuust käivad Läti vallaametnikud ainult neli päeva tööl. Palgafondis rohkemaks raha ei jätku.
Mul täitsa ükskõik
"Mul ükskõik," teatab Helmuts, suur mehemürakas, kellele kuulub tervelt viie kilomeetri ulatuses Koiva-äärseid maid.
"Ainult kakssada hektarit," ütleb mees ise. Oma perekonnanime eelistab ta enda teada jätta.
Ligi sajapealise kitsekarja omanik Helmuts ei käinud laupäeval valimas. Tema jaoks pole oluline, kus vallamaja asub, Zvartavas või Valkas.
Helmutsile pole vallamaja üldse vaja."Neil on mind vaja, mitte minul neid," muigab suurmaaomanik.
Kahel pool teed, mis Helmutsi talu juurde viib, on mets maha võetud. Raiesmikul kasvavad vaid noored tammed. Nende lehed on praegu enne jaani erksalt rohelised.
Lauda taga seisab uhke halumasin. Talvel teeb Helmuts metsa ja suvel heina. Koiva jõe luha hein on rammus ja puhas. Helmuts müüb selle ümberkaudsetele mahefarmidele.
Brüssel maksab Natura toetuseks Helmutsile heinategemise eest veel pealegi.
Ka Gaitis, mees, kelle taluõuel seisab lausa kolm Belarussi, ei käinud laupäeval valimas.
Samuti oma perekonnanime saladuses hoidval Gaitiselgi on ükstakama, kus tulevane vallamaja asuma hakkab ja kes vallavanema toolil istub.
Gaitise traktorid annavad talle piisavalt tööd, nii et tal pole vaja käia vallamajas toetusi lunimas.
Gaitise käed on praegugi õlised. Ta ei armasta pikka
juttu.
Seevastu Arturs Bojarsile, kunagisele metsakombinaadi töölisele, läheb haldusreform vägagi korda. Temale on tähtis, kus vallamaja asub. Aga vana mees on stoiliselt rahulik.
"Aeg näitab," ütleb ta. "Keegi ikka kohapeale jääb. Kuidagi ikka hakkama saab."
Arturs lepib vähesega. Riik maksab talle pensioniks 150 latti ehk 3311 krooni. Kartulid ja juurikad on endal maha pandud. Kaks kana annavad mõne muna.
Ja neljapäeval toob kauplusauto puuduoleva kraami ikka kohale.
Poodi minek oleks Artursi jaoks liiga pikk tee. Lähima poeni tuleb üksteist kilomeetrit.
Valge hobune Greta on tal niisama ilu pärast.
Arturs on kuulnud, et Riia tahab peagi ka tema pensioni kallale minna. "Räägitakse viieteistkümnest protsendist vähendamisest."
Veel on mees kuulnud, et sügisel võidakse talongide peale minna. Artursi silm ka ei pilgu, kui ta seda räägib.
Õppida pole neilt midagi!
"Põhimõte on olnud selline, et teeme nätsu ära, lööme omavalitsused kokku, eks pärast vaatame, mis edasi saab," iseloomustab lõunanaabrite haldusreformi Valgamaa omavalitsusliidu sotsist juht Madis Gross.
Tõlliste vallavanem Gross teab, mida räägib. Läti hakkab pihta kohe peale Valgamaad.
Madis Grossi sõnul ei jäta lõunanaabrite suurreform kuigi head muljet. Hiljuti käis ta ühes kolleegidega Lätimaal asja lähemalt uurimas.
Seni oli Lätis peaaegu et kahetasandiline omavalitsus. See tähendab, et olid rajooninõukogud ja omavalitsused.
"Nüüd kaob teine tasand ära. Rajooninõukogu enam ei ole," seletab Gross.
"Riik joonistas omavalitsused paika, mingeid ühtseid parameetreid aluseks ei võetud. Või kui võeti, siis ega neist suurt kinni peetud."
Madis Gross jutustab, kuidas Jelgavas räägiti, et kes tegi head lobitööd, sellel lubas riik pisikeseks jääda. Samal ajal klopsiti väetimad väevõimuga kokku.
"Pilt on suht kirju. On väiksemaid, on hästi suuri," iseloomustab ta Läti haldusreformi.
Järgmine etapp on planeerimispiirkond. "See oleks midagi sarnast, nagu meil on Eesti neljaks jagatud."
Üks suur jama on Valgamaa vallavanemate peamehe sõnul lätlaste suurreformi juures veel. Seni tegeles gümnaasiumide, hooldekodude jms majandamisega rajooninõukogu.
"Kelle kaela need veeretatakse, nemad täna ei tea," tõdeb Gross. "Liiga palju asju on teadmata."
Küsimusele, kas Eestil oleks lõunanaabrite haldusreformist midagi õppida, vastab Valgamaa omavalitsusliidu juht pikemalt mõtemata: "Ei ole küll!"
