“Kui mõelda sellele, et 1990-ndal sündinud inimesed saavad tänavu juba 26-aastaseks, siis ei saagi imestada, et mõned noored kehitavad õlgu, kui räägime oma lootustest, kahtlustest ja ärevusest, mis meid 80-ndate lõpus siin Eestis valdasid. Eesti vabanemine impeeriumist, mis hõlmas maailmast kuuendiku näib tänapäeval nii tavaline ja iseenesestmõistetav nagu tükk leiba, pitsat või sushit, mida praegu keegi eelistab,” rääkis kirjanik oma kõnes.

Ka seda, et praegu ei keelata kellelgi mõnda teise riiki kolida, peame enesestmõistetvaks. Ja see ongi vabal maal enesestmõistetav. “Kipume võrdlema oma veerand sajandit iseseisev olnud väikese maa olusid skandinaavlaste ja teiste vabalt areneda saanud riikide rikkusega ja küsime, kas me sellist Eestit tahtsimegi. Nii mõnigi leiab, et tahtis hoopis Soomet, Rootsit või Inglismaad,” tõdes armastatud kirjanik.

“Ma ei taha uskuda, et ükski terve mõistusega kaasmaalane keelduks, kui tal on vähegi võimalik, aitamast neid, kes tõesti abi vajavad,” vihjas ta praegusele pagulaskriisile. “Aga vaevalt ülistaks ta ka mõõdutundetut Mutionu pidu, kuhu kutsutakse pikemalt aru pidamata kõiki, kes arvavad heaks kohale veereda kuni samblasuppi ja käbijuppe jagub. Mis seal salata, meie turvatunnet puudutavad ka sündmused, mis toimuvad meist kaugel,” lisas Leelo Tungal.

Palvushommikusöök tõi kokku Lõuna-Eesti maakondade ja linnade poliitika-, majandus-, haridus-, kultuuri- ja usuelu esindajad. Palvushommikusöök on rahvusvaheline sündmus, mis toimub üle maailma rohkem kui 160 riigis ning igal aastal ka Euroopa Parlamendis. Eestis toimub palvushommikusöök lisaks Tallinnale kord aastas veel mitmes Eesti linnas, suurim neist jaanuari alguses aset leidev Lõuna-Eesti palvushommikusöök Tartus.