Lehis


Lehis
Noorte käbidega ameerika lehis (Larix laricina) Kubjal.Foto: Rein Sander

Vanarahvas kutsus lehist Saksamaa kuuseks ja lehtmänniks.

Eestis kasvavad vanemad puiestee- ja pargilehised on kas euroopa (Larix decidua) või siberi lehised (L. sibirica). Uuem aeg on nii metsa kui ka parkidesse toonud rohkesti teisi lehiseliike, sest maailmas on neid üle paarikümne.

Suur osa lehiseid kipub omavahel hübridiseeruma, iga kord ei saagi seemnest päris samasugust järglast. Lehised kasvavad meil hästi, kuid sellist looduslikku uuendust nagu meie oma maa puudel neil ei ole. Meil kasvatatakse lehist üsna viljakas mullas. Kuna tema võra laseb valgust läbi rohkem kui näiteks kuuse oma, siis on lehisepuistus tavaliselt kõrge ja tihe rohukamar, mis puukeste õrnad tõusmed tapab.

Moes on lehisehekid. Need on kenad helerohelised juba kevade hakul, ilus on ka sügisene puhassärav kollane toon. Muidu on lehisehekk nagu iga teinegi põõsastara, soovides aastas vähemalt korra pügamist. Ja lõpuks ootab teda iga okaspuuheki saatus - elujõuetuks jäänud puud tuleb maha saagida ning välja juurida. Lehtpõõsahekke annab aga enamasti noorendada.

Enamikul lehiseliikidel küpseb ja variseb seeme varem kui kuusel või männil, juba sügisel. Kõigepealt kukuvad käbist välja kõige suuremad ning elujõulisemad seemned, alles jäävad nirumad või hoopis päris tühjad seemnekestad. Neid on ka mullustes käbides - euroopa lehisel näiteks seisavad käbid okste küljes 2-3 aastat. Vanemaid vihma ja päikese käes hallikaks parkunud käbisid korjata ei tasu.

Okaspuuseemnetel on küljes väike tiivake, mis toimib ühtlasi nii langevarju kui ka propellerina. Märtsikuus kuusikus kõndides võib mõnikord näha, kuidas isegi tuulevaikse ilmaga kuuseseemned pööreldes emapuust kaugemale lauglevad. Seemet käsitsi külvates ei ole tiivake takistuseks, ometi on parem, kui teda küljes ei ole. Seemneid ettevaatlikult sõrmede vahel mudides jääb tiivakestest järele peen tolmjas ollus, mida on kerge välja sõeluda või ära puhuda. Ka heledamad ja väiksemad seemned võib ära visata, need on tavaliselt tühjad. Muljuge mõni seeme küünega puruks ning vaadake, kas selles on tuuma või mitte. Puhastatud seeme pange purgikesse või kilekotti, hoidke kevadeni jahedas.

Kevadel enne külvamist puistake seeme suuremasse purki ja valage peale külm vesi. Umbes poole päevaga on tuumakad seemned vajunud anuma põhja, pinnale jäävad praht ja tühjad seemnekestad, mis visake minema. Korralikul seemnel laske ära kuivada, sest märga on ebamugav külvata.

Külvake mai algul, kui muld on juba piisavalt soe. Meetri laiusele peenrale mahub pikuti viis 5-6 cm laiust külvirenni, külvake umbes
1 cm sügavusele. Muld ei tohi läbi kuivada.

Kui te ei viitsi või ei saa külve iga päev kasta, kasutage kattelaudu. Võtke 8-10 cm laiused meetripikkused lauajupid, pange täpselt külvirennide kohale ning suruge vastu maapinda. Laudade all seisab muld ka ilma kastmata kenasti niiske ja soe. Paari nädala pärast hakake nende alla piiluma: kui mullapinnal on juba näha kõveraid idukaelu, võtke lauad ära. Need võib panna paariks nädalaks külvirennide vahele, et takistada umbrohu idanemist. Õrnad tõusmed kardavad päikesepõletust, sellepärast püüdke kate eemaldada sompus ilmaga või vastu õhtut.

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare