Leivaküpsetusmasin osutus saiaküpsetusmasinaks
Võtan keskmiselt kord nädalas ahjust välja isuäratavalt lõhnava koogi, piruka või muffinid. Pärmitainast saiu olen aga viimase 25 aasta jooksul teinud vaid viis korda. Põhjus peitub lapsepõlvetraumas.
Kui olin 12−13aastane, sundis vanatädi mind sügiseti igal nädalal sõtkuma pangetäie pärmitainast ja küpsetama sellest plaaditäite viisi õunakooki.
Sellest ajast on mul ületamatu vastumeelsus pärmi- ja üldse taina sõtkumise osas. Eelistan teha selliseid tainaid, mille saab lusikaga kokku segada, ilma käsi jahuseks tegemata.
Moodsad leivaküpsetusmasinad peaksid lubaduste kohaselt ise taina sõtkuma ja ka saia-leiva valmis küpsetama. Pane vaid vesi, jahu ja muud vajalikud ained masinasse ning vajuta nuppu.
Kusjuures, kui tahad hommikul saialõhnaga ärgata ja lauas värsket küpsetist mekkida, teeb masin saia just õigeks ajaks valmis. Tundub liiga hea, et olla tõsi!
Mida ei oska oodata
Saan sellest aru, et masin segab taina valmis. Ka köögikombain teeb seda. Aga kuidas saab samas segamiskausis ka leiva või saia valmis küpsetada? Kuidas küpsetis kausi külge n-ö kinni ei jää? Tavaliselt tuleb ju tainas valada võiga määritud vormi.
Igal juhul on mul leivaküpsetusmasina ees suur eelarvamus ja terve trobikond küsimusi.
Seade näeb välja nagu plastist kast, mille sees kandiline sangaga katelok. Sinna tulebki panna koostisosad ja ülejäänu teeb tark masin ise, loen juhendist.
Kusjuures ajaseade on sisse ehitatud, nii et õhtul paned paika, mis kell värske sai hommikul valmis saab. Lisaks võib see seade valmistada õhulise pärmitaina juhuks, kui peaks tekkima soov küpsetada tavalises ahjus kaneelirulle või õuna-plaadikooki.
Veel üllatab leivaküpsetaja sellega, mida ei oskaks küll kuidagi oodata – keedab ka moosi.
Angela Laigi ja Jane Maastiku raamat “Kodune leivategu leivaküpsetusmasinaga” jagab ohtralt soovitusi ning sisaldab hulgaliselt nii soolaste kui magusate leibade ja saiade retsepte alates šokolaadisaiast ja lõpetades hapukapsaleivaga.
Aga parem üks kord näha, kui sada korda lugeda.
Mõõdan vee, õli, suhkru, soola, jahu ja kuivpärmi (just selles järjekorras) nakkumiskindla kattega küpsetusnõusse ja lülitan seadme sisse.
Selgub, et saiategu võtab päris korralikult aega. Tuleks arvestada vähemalt kolme tunniga, Prantsuse saia puhul lausa kuue tunniga.
Nii usinat sõtkujat polegi
Masin hakkab usinasti tainast segama ja uriseb päris lärmakalt. Olgu etteruttavalt öeldud, et kui tahtsin hommikul sooja saia saada, ärkasin öösel tainasegamise mürina peale üles. Nii usinat sõtkujat polegi ma näinud – masin väntsutab tainast üle poole tunni.
Kui algul tundub, et tainast on vormi põhjas vaid rusikasuuruse tüki jagu, siis kolme tunni pärast on vorm kenasti täis kerkinud ja sisu ära küpsenud.
Poeg ärkab saialõhna peale üles ja ütleb, et kogu elamine lõhnab magusalt. Ning tõsi, rosinatega sai viib keele alla.
Kibelen eri retsepte proovima ja küpsetan lausa kaks korda päevas. Lõpuks lähen nii julgeks, et lisan leivatainasse praetud sibulat ja küüslauku ning asendan kuivpärmi tavalisega. Saan aga tagasilöögi – leib jääb pealt lohku ja seest nätske.
Teen veel ühe satsi saia presspärmiga, aga ka see ei kerki korralikult. Tõden, et tuleb käituda nii, nagu raamatu autorid soovitavad – mõõta välja täpsed kogused ja järgida retsepti. Ju eelistab masin töötada paremini kuivpärmiga.
Kuigi seadme nimi on leivaküpsetusmasin, ei tee see korralikku musta rukkileiba. Üle poole jahust peab olema nisujahu ja ka kergitamiseks kasutatav pärm ei kuulu ehtsa rukkileiva juurde. Nii et õigem nimi oleks hoopis saiaküpsetusmasin.
Kolmanda päeva lõunaks on mul kodust jahu ja suhkur otsas ning saiaisu seks korraks rahuldatud. Aga plaanin mõne aja pärast lasta masinal sõtkuda ja kergitada portsu pärmitainast, millest saan küpsetada kaneelirulle ja õunakooki. Seda viimast pole ma ju juba 25 aastat teinud.
