Kõige rõhuvam on laste vaesus, mille leevendamiseks pole riik piisavalt pingutanud. Rõõmu teeb see, et noored on tõusnud demokraatlike väärtuste kaitsele.

Mikk Mikiver küsis kord: kui võim on rahva käes, kelle käes ta siis on? Kelle käes on teie arvates võim praegu?

Nii hull asi õnneks pole, et võim lausa tänaval vedeleks. Põhiseadus toimib juba 20 aastat, selle aja jooksul on riigivõimu teostavad institutsioonid tugevalt jalad alla saanud.

Eesti demokraatia on seni tuginenud valdavalt esindusdemokraatiale, kuid praegune olukord näitab, et see mudel vajab täiustamist.

Rahvas soovib poliitikas kaasa rääkida mitte ainult valimispäeval, vaid pidevalt, ning olla veendunud, et avalikku võimu teostatakse ausalt ja üldistes huvides. Seda ei saavuta mitte niivõrd seaduste muutmisega, kuivõrd poliitilise kultuuri parandamisega.

Kas teie meelest “Eesti demokraatia laguneb meie silmade all”?

Demokraatia toimimiseks on usaldus ülioluline, seepärast tuleb praegusesse olukorda suhtuda äärmise tähelepanuga.

Tundub, et viimastel päevadel on võimukandjad sellest hakanud aru saama, aga usalduse taastamiseni on veel pikk tee käia.

Kuidas suhtute Harta 12 kriitikasse erakondade aadressil (“Erakondlikust on saanud ühiskondliku vastand.”)? Kas vabakonnad suudavad pakkuda alternatiivi esindusdemokraatiale?

Kahju, et erakondade autoriteet on nii maha käinud. Demokraatia jaoks on erakonnad väga vajalikud, sest nende ülesanne on pakkuda rahvale võimalust valida väärtushoiakute ja arengusuundade vahel.

Esindusdemokraatia ei tööta ilma erakondadeta. Eesti praegune probleem pole mitte erakondade olemasolus, vaid selles, et erakondlik süsteem on muutunud liialt suletuks uutele ideedele ja tegijatele. Seda olukorda on vaja muuta.

Vabakonnad lakkavad olemast vabakonnad, kui nad soovivad asendada erakondi. Küll aga saavad vabakonnad dialoogis avaliku võimuga väga palju ära teha. See eeldab, et kuulatakse teineteist ning tuntakse riigi ja rahva käekäigu eest ühist vastutust.

Harta 12 deklareerib, et vaja on uut ühiskondlikku kokkulepet. Mille osas tuleks kokku leppida? Kes peaks kellega kokku leppima ?

Eelkõige on vaja kokku leppida selles, kuidas parandada ajale jalgu jäänud demokraatia toimemehhanisme.

Harta 12 nimetab vajadust avada erakondlik poliitiline süsteem ja anda kodanikuühiskonnale reaalne mõju poliitikas. Need on õiged eesmärgid, mille teostamises tuleb ühiskonnas üksmeelele jõuda. See nõuab avatud arutelu mitte üksnes Riigikogus, vaid eelkõige rahva hulgas.

Tegelikult see arutelu juba käib, kui lugeda lehti ja vaadata, mis sotsiaalmeedias toimub. Mis veel puudub, on nii-öelda riigi tellimus, mis annaks arutelule selge suuna koondada rahva ettepanekud ühtseks tervikuks.

Sellisel mõttetalgute (crowdsourcing) meetodil toimus hiljuti Islandi uue põhiseaduse tegemine. Meie ülesanne on lihtsam, sest kogu põhiseadusliku riigikorralduse revideerimiseks vajadust pole.

Kui president, Riigikogu ja valitsus ei suuda kokku leppida, siis milline institutsioon tuleks luua, mis suudab?

Me ei vaja uusi institutsioone, vaid kokkulepet korraldada ühiskonnas üks tõsine ja edasiviiv arutelu. Oleme harjutanud “Minu Eesti” mõttetalgutega, nüüd on vaja saadud kogemus tööle panna. Teeme ära!

Praegune protestiliikumine on paljuski välja kasvanud suhtlusest sotsiaalmeedias, samas näib see sotsiaalmeediasse jäävatki: Harta 12 on saanud suhteliselt vähe allkirju, meeleavaldustele ei tulnud väga arvukalt rahvast. Mida ütleb see e-demokraatia võimaluste kohta?

Praeguse olukorra “peasüüdlane” ongi e-demokraatia ehk siis rohujuuretasandi kodanikuaktiivsus internetis, mis on loonud täiesti uued võimalused kodanike ühistegevuseks ja avalikule võimule surve avalda­miseks.

Üks vastuolude allikaid ongi see, et avalik võim pole täielikult aru saanud, mida infoühiskond demokraatia arenguks endas kätkeb.

Mida muudaksite Eesti riigis teie, kui saaksite homme hommikul peaministriks ja parlamendis ülekaalu omava partei juhiks?

Kui ma istuksin homme hommikul peaministri toolis praeguse peaministrina, siis mõtleksin sügavalt järele, mis on peaministri roll ja vastutus praeguses poliitilises olukorras. Ilmselt oleks see minu viimane päev peaministrina.

Kas demokraatia on kaaperdatud? Kui jah, siis kas praegust seisu on võimalik lahendada evolutsiooniliselt või kipub asi revolutsiooniliseks?

Seni, kuni rahvas on vaba, ei saa demokraatiat kaaperdada. Kui vaja, tuleb ka revolutsiooniks valmis olla. Loodan küll, et see toimub pigem Facebookis kui tänaval.