LINDORA LAAT | Läti viinatootja pidi kogu kauba maksuametile loovutama

Kui üht osa Eestist tüütab lumi ja külm ning teist osa lörts, siis Lindora kant Võrumaal on täna mõlemast segajast prii. Rahvahulgad on legendaarsel laadal ning otsivad toitu, seljakatet, kodukaunistust ning hansat.

Alustame põhilisest. Paljude kaugemalt tulnud inimeste hinges on salasoov ja mure, et kas laadalt ikka õiget hansat leiab. Teavad ju kõik, et "puistamised" on sagedasemaks muutunud ning hansameister ennast päris vabalt tunda ei saa.

"Kas tead kust saab, võtaks kohe paar pudelit?" küsib alles laadale jõudnud sõber, kelle juured siinsamas, kuid õiged sidemed loomata. Mina, tund juba laadal viibinuna, veel ei tea.

Kuid seda näen küll, kuidas maksu- ja tolliamet kolme inspektoriga lätlase kogu puskarivaru konfiskeerib. Akmeņlauzis on Lätis tuntud väike viinatootja. Seaduslik. Maitsed – jõhvikas, pihlakas, astelpaju, mustsõstar, jõhvikas, mädarõigas ja teised. Kes tahab maitsta, võib astuda Riias folgikeldrisse Ala.

Lindoral on aga Akmeņlauzise müük lõunaks lõpetatud ning ametnikud loevad pudeleid üle. Mitme kasti jagu. Noor kaupmees vaidleb vene keeles ametnikega: „Näete, pudelitel on aktsiisikleepsud, kõik on õige”. Kuid tegemist pole mitte Eesti aktsiisikleepsudega, vaid Läti omadega, tammepuu pildiga.

Inspektorid kommentaare ei jaga. Kaupmees, mida edasi teete?

„No tahaks ikka joogid tagasi saada. Aga selleks peab maksma. Ei tea veel, kui palju,” ütleb lätlane. Ta räägib, et on paar korda veel Eesti laatadel müümas käinud, kuid midagi sellist pole ette tulnud.

„Häbi Eesti riigile!” hüüab möödakäija maksuametnikele. Samas on selge, et kui õllesõber võib omale Lätist odava joogi tuua, siis kaupmehele kehtivad teised reeglid.

Teisel pool teed müüsid hansa lätimaist sõsarat šmakovkat ning kõiksugu veine, muuhulgas kõrvitsaveini, kaupmehed Läti kaugeimast nurgast ehk Latgalimaalt. Kas pääses ettevõte nimega Sēlijas vīns inspektoritest juhuse tahtel või olid neil kõik maksud makstud? Kuna kohtasin veinikaupmehi juba varem, ei teadnud neilt täpsemalt järele uurida.

Kes otsib, see leiab

Minnes laada põhiristmikust paremale, seejärel kolmest letist mööda, paar sammu edasi ning õiges kohas vasakule, leiab ka õiged hansamüüjad. Valida võib ka mõne teise marsruudi, sest hansamüüjaid olla tänavu kolm tükki. Muidugi pole nende lett mitte kaubatänavale avatud, vaid kuskil nurga taga.

Pooleliitrise pudeli ligi seitsmekümnekraadise joogiga saab kätte kümne euro eest. Anonüümseks jääda sooviv hansamüüja selgitab enne pitsi või pudeli kätteandmist, kuidas õiget hansat saab:

„Kõige õigem on hansat ajada mahedast viljast, täpsemalt rügast [rukis]. Ajad kolm korda läbi, siis järelmaitset ei jää. Samas läheb kolme korraga asi kalliks, piisab kahest ka. Õige on siis, kui destilleerimisel läheb toru nelja meetri kõrguselt.”

Lambalaadal rahvast küll

Lindora laat ehk lambalaat näitab end selgi aastal oma parimast küljest. Rahvast on küll palju, aga tunglemine ei sega. Mitu laadalolijat ütlevad, et laat on selline nagu ta alati olnud on.

Näiteks noor raamatukoguhoidja Kätlin käib siit igal aastal endale susse ostmas. Vahel peavad tuhvlid muidugi kauem vastu kui vaid üks aasta. Tema tuttav parandab aga nõgesepulbrit ja selle saadusi müües rahva tervist.

Lambaliha käntsakaid näeb Lindora laadal iga nurga peal. Hind on ligikaudu seitse- kaheksa eurot kilogrammi eest. Kas eestlane ikka oskab lambaga midagi peale hakata?

„Eesti inimesele tuleb üldjuhul ikka selgitada, millega tegu. Et kuidas „kasukamaitsest” lahti saada,” selgitab Võnnu lambakasvataja Irja. „Mul oli endalgi esmalt teatud vastumeelsus, üks mälestus lapsepõlves söödud rasvakihiga kapsasupist.”

Tegelikult saab lambast palju head, olgu näiteks toodud siis karree, šašlõkk, ahjupraad, plov, hartšoo või praetud filee. Kes proovib, saab hakkama.

Indulgentsidega kauplemine

Kes elus pattu teinud, võib Lindoral leevendust leida. Tundkem rõõmu, et suve alguses alustasid Valga lähedal aktiivset kaubandustegevust Riina ja Klaus! Kuigi teame, et esimesed kauplejad parkisid oma autod laadale juba kahe nädala eest, siis puidumeistritel õnnestus ka eile õhtul saabudes enda telgile hea koht saada.

Ükski papp, preester või vaimulik patulunastuskirjadele küll õnnistust pole andnud, aga võib arvata, et 25 eurot ära andes saab enamikest pattudest puhtaks. Ühtlasi müüvad nad puutahvlitest sünnipäevakaarte, puiseid peegleid, kõiksugu silte ja suuremaid puiduteoseid. Kadakapuu, tamm ja saar on endale väärika rakenduse leidnud.

Tublid lätlased

Kuigi läti puskarimeistritel läks kehvasti, siis tuleb tasakaaluks öelda, et paljudel lätlastel läks siiski paremini. Alūksne kandist tulnud ostja sai koti täis ning enamik müüjaid said ausa kopika kaukasse. Läti müüjaid on Lindoral mitukümmend tükki ning sortimendis on nii vildisussid, leib-sai, vürtsid, tassid ja palju muud.

Saulkrastist siia sõitnud mütsi-, kinda- ja kampsunimüüjad teevad selgeks erinevused Eesti, Läti ja Leedu laatade vahel. Kõige väiksem kohatasu olla Lätis (välja arvatud Sigulda taimelaat), Eestis suhteliselt kallis, ent Leedus kõige kallim.

Eestis võetakse lõunanaaber hästi omaks, aga Leedus aetakse lätlane oma kaubaga kaugeimasse nurka. Samas on Eestis (vanemaealine) kohalik skeptiline ning ei taha võõrais keeltes suhelda. Lihtsalt keeldub. Kui just mõni toode eriti suurt huvi ei paku. Leedus saab kauba tehtud kasvõi viipekeeles.

Vaata pilte!

Tegelikult näeb eelpool kirjeldatud kaubandustegevust pea igal laadal. Lindora laadal tasub otsida aga „hinge”, mis asub kuskil seal, kus Ilmar Hellamaa kannelt tõmbab, sarviline lammas määgib või kus auto pagasiruumist hernesuppi müüakse.