Aprillis viis aastat tagasi jõudsid tema kõrvu jutud sellest, et Ida-Virumaalt leitud karulaps viibib Nigulas. “Juba siis räägiti sellest, et see karu ilmselt loodusesse ei lähe, sest tema tervis on halb,” meenutab Ele.

Nõnda läkski, et sama aasta maikuuks oli Mõmpsik Alaveskil, kus perenaine Ele võttis ta täielikult oma hoole alla.

“See oli selline hool ja vaev, et ma vist kasvataks pigem kümmet last kui ühte karu,” naerab ta nüüd – tahtis ju see väike tegelane esiotsa iga kahe tunni tagant süüa saada. Toona oli vaevalt seitsmekilose karutüdruku lemmiktegevus lisaks söömisele oma kasuema süles magamine. “Nüüd ma muidugi 200kilost karu sülle ei võta,” täheldab Ele naerdes.

Loomapargi perenaise nostalgiapuhangut ei saa pahaks panna. On ju tema viieaastane Mõmpsik nüüd esimest korda ka emaks saanud.

Seda, millal karupojad täpselt ilmale tulid, võib vaid oletada. Alaveski pererahvas on karulaste sünnipäevaks määranud seitsmenda jaanuari. “Siis tundus, et midagi on toimumas,” räägib Ele. “Ka hääli oli kuulda, ilmsesti võis see olla karutita hääl.”

Nagu igas korralikus peres, on Mõmpsiku lastel ka isa – viieaastane Harri, kes pärit Soomest.

Ent selles peres isa laste juurde ei lasta. Sel lihtsalt põhjusel, et ta murraks oma pojad ära. “Temale loeb vist rohkem see, et saaks jälle lapsi teha,” arutleb Ele karuisa hingeelu üle.

Praeguses olukorras ei jäägi Harril muud üle, kui end ärevalt tagajalgadele ajada ja läbi aediku perekonna askeldamisi pealt vaadata.

Kas pahameelest või rõõmust turtsatab ta aeg-ajalt oma pere suunas ning toob kurgupõhjast kuuldavale paar arutlevat äginat. See on märgiks krutskeid täis poegadele, kes jätavad kohe mängimise sinnapaika ja põgenevad, kuis käpad võtavad, oma varjupaika. Vaid hetkeks.

Nimesid mõmmikutel pole ega ka tule. Enamasti on Alaveskile saabutud mõnest loomaaiast või eraloomapargist, ka siin sündinud elanikud peavad ühel päeval uude koju minema.

Lisaks karudele elab Alaveski loomapargis kümneid teisi loomi. Pargi haldamiseks loodi 2007. aastal MTÜ.