Looduskaitsja lageraie hävitas kotkapesa
Teisipäeva õhtul heliseb mu taskus telefon. Ärev hääl küsib, kas ma saaksin kohe Läänemaale tulla. Merikotka pesa ümber käib lageraie.
Vaatepilt, mis mu silme ees poole tunni pärast avaneb, võtab pahviks. Mereäärses männikus on äsja lageraiet tehtud. Lugematul hulgal värskeid kände, risti-rästi siruli tugevad männitüved. Paaris kohas kõrguvad hiiglaslikud oksahunnikud.
Ja kõige selle keskel kotka pesapuu. Samasugune sihvakas mänd, nagu ümberringi maas vedeleb, ainult et tema on veel püsti ja ladvas lösutab hiiglaslik kotkapesa.
"Lahinguväljal" liikudes kohtab igal sammul suure kotka elutegevuse jälgi. Vägevad tiivasuled, mis suurt lindu kõrgele taevasse aitavad tõsta, munakoore tükid ja poolik koharümp.
Õhtu lahinguväljal
Madal õhtupäike toob okste külge klammerdunud heledad udusuled eriti selgesti esile. Kotkapesast kõigest mõne meetri kaugusel seisnud männi apelsinikarva tüvi on pikalt valgeks lubjatud. Enam selgemat märki kotkaste kohalolekust annab leida.
Loomulikult valitseb n-ö lahinguväljal suur vaikus. Ei ühtegi siluetti pilvitus taevas, ei ühtegi ärevat kiljatust. Kotkad on läinud. Tillukesed kotkapojad üleval pesas on aga ilmselt surnud. Nii jõhkrat vaatepilti pole minu silmad elu sees näinud.
Aga see on alles algus. Kui valvas külamees Ain Resnis teatab, kelle kätetöö see õigupoolest on, lööb see mind taas keeletuks.
"Keskkonnainspektor Niinemaa," seletab külamees. "Tema siin nädalavahetusel möllas."
Keskkonnainspektorid teavad Ain Resnist liigagi hästi. Mullu sügisel tüütas ta neid jutuga, et Itaalia jahituristid meelitavad salvestatud linnuhäältega ohvreid ligi. Alles pärast seda, kui Resnis oli Harju keskkonnainspektsiooni juhini pääsenud, pandi asjale piir.
"Kõik teavad, et kotkas on siin," seletab valvas külamees nüüd ja väidab, et on keskkonnainspektsiooni sellest ka korduvalt informeerinud.
"Nad oleksid pidanud kontrollima, kas selle kinnistu peal on kotkapesa," ütleb Resnis ja jutustab, et eelmisel sügisel lendas samast pesast pärit kotkapoeg läheduses ennast elektriliini surnuks. Ja keskkonnainspektsioon väidetavalt teab seda.
Helistan kotkaklubi presidendile Urmas Sellisele. Ta lubab järgmisel hommikul oma mehe asja uurima saata. Sellise sõnul on vähe lootust, et kotkapojad veel elus on.
Just neil päevil peaksid merikotka pojad kooruma. Ja kui nad enne lageraiet kooruda jõudsid, on nad liiga armetud, et minema peletatud ema soojuseta ellu jääda.
Tegin küll lageraiet
Kolmapäeva hommikul, mõni minut pärast üheksat, helistan keskkonnainspektsiooni Põhja regiooni juhtivinspektorile Endel Niinemaale ja küsin, kas vastab tõele jutt, et ta nädalavahetusel metsa tegi.
Looduskaitseinspektor on ajakirjaniku küsimuse peale üllatunud. Ta on parajasti Tallinna reidil. Närviline valvekord hakkab lõppema.
Levi on reidil sant.
"Tegin küll. Lageraie, 0,7 hektarit."
"Kas te teate, et tegite lageraiet merikotka pesapuu ümber?"
"Siin peab küll midagi mäda olema."
Salaküttide ja röövpüüdjate hirm ei saa ilmselt veel aru, millest ma räägin.
"Mina ei tea kotkapesast midagi," vannub juhtivinspektor Niinemaa. "Mina pole seal ühtegi kotkast näinud."
Niinemaa jutustab, kuidas talle kuuluva Vihterpalu mõisa talli katus on sisse kukkumas.
"Muinsuskaitse käib peale, et tehku ma katus korda, aga tasku on tühi," põhjendab ta lageraie tegemist.
Mees, kes eluaeg on kompromissitult seadusetähe täitmist nõudnud, on ikka veel veendunud, et siin peab midagi mäda olema. Räägib, et metsateatis sai tehtud aprillis ja raieluba on samuti olemas. Kõik on täpselt nii, nagu seadus nõuab.
"Keskkonnateenistusest on luba 0,7 hektari suuruseks lageraieks olemas."
Ma ei saa aru. Kuidas on võimalik võtta maha kotkapesast kõigest mõne meetri kaugusel seisev puu hiiglaslikku pesa ennast märkamata? Liiati kui selle tüve on kotkad pikalt valgeks lubjanud. Ja kui ümberringi vedelevad igal sammul kotkasuled.
"Sellist pesa on võimatu mitte märgata," ütlen.
"Mina ei tea kotkapesast mitte midagi," kordab inspektor. Mees, kelle kogenud silm on aastakümnete jooksul harjunud nägema väiksemaidki kahtlust äratavaid detaile, ja seda mitte üksnes päise päeva ajal, vaid ka õhtuhämaruses ja isegi öösel, püüab mind veenda, et tema ei tea Eesti suurima ja uhkeima kotka pesast mõhkugi.
Ma mäletan veel hästi, kui me ühel pilkasel sügisööl juhtivinspektor Niinemaa ja tema meestega Keila-Joal röövpüüdjaid käisime passimas.
Lõpuks hakkab minu sõnum kuulsale looduskaitseinspektorile pärale jõudma.
Ta on öisest valvekorrast rampväsinud. Seekord õnnestus salaküttidel tema käest pääseda.
"Niisugused asjad ajavad hauda," ohkab kakskümmend aastat inspektorileiba söönud mees. "Nii kui koer lasen ringi. Südamega olen teinud seda tööd..."
Jahmatus ka inspektsioonile
Enne kümmet helistab keskkonnainspektsioon ja tahab teada, mis õigupoolest toimub. Keskkonnainspektsiooni juhtidele ei mahu pähe, et nende inimene on haruldase kotka pesapaigas lageraiet teinud. Ütlen inspektsioonile, et kahjuks on tõsi taga.
Parasjagu kohapeal viibiv kotkaekspert kinnitab, et tegu on tõepoolest merikotka pesaga.
Uut on vaid nii palju, et see pesa pole seni veel riiklikus registris. Seega ei saa lageraideks loa andnud keskkonnateenistust milleski süüdistada.
Pärastlõunal teatab kotkaklubi president Urmas Sellis, et mõne tunni eest kanti pesa riiklikusse registrisse.
See tähendab, et sellest hetkest peale ei tohi pesapuust kahesaja meetri raadiusesse ükski inimene enam oma jalga tõsta.
"Homme teavitatakse sellest ka maavalduse omanikku," ütleb Sellis.
"Aga kuidas keskkonnainspektor palgid minema veab?"
Seda kotkaklubi president ei tea. Seadus on karm, nüüdsest ei tohi inimene kotkapesast paarisaja meetri raadiusesse isegi mitte korraks astuda, traktoriga palkide järele sõitmisest rääkimata...
Ka mees, kes Eesti kotkastest kõike teab, on Läänemaal toimunust keeletu. Sellist barbaarsust pole Urmas Sellise teada Eestis viimase paari-
kümne aasta jooksul aset leidnud.
Seda aga, et rangelt kaitstava kotka pesapuu ümber korraldab lageraide mees, kes eluaeg ise on looduskaitse-eeskirjade rikkujate elu kibedaks teinud, pole kindlasti kunagi juhtunud.
Saatuse iroonia?
Võta kinni. Elus on mõnikord asju, mida terve mõistus ei suuda hoomata.
