Lõuna-Eesti kutsub rahvast linnast maale
Sel suvel ja sügisel on laialdast vastukaja leidnud Misso valla algatus meelitada rahvast oma valda elama, sest tühjalt seisvaid hooneid on küllaga. Vähem on kuulda olnud pilootprojektist “Maale elama”, mis keskendub Lõuna-Eestile.
“Maale elama” algatusgrupi ja MTÜ Partnerlus juhatuse liikme Ivika Nõgeli sõnul ei erine nende pilootprojekt idee poolest Misso vallas kavandatust.
Vahe on vaid selles, et “Maale elama” võimaldab teha asju hulgakesi koos, õppida üksteiselt ja saada sedakaudu ka suuremat kõlapinda.
Et mõtlemine muutuks
Idee sündis sel kevadel Valgamaa Partnerluskogu õppereisil Soome, kus nähti, et mitmed sealsed omavalitsused turundavad end aktiivselt elupaikadena. Aeg-ajalt korraldatakse seal ka messe.
“Esimene mõte oli, et kui meie omavalitsused selleks veel valmis pole, siis kindlasti suudaks seda üheskoos teha aktiivsemad kogukonnad. Nüüdseks on selgunud, et ka omavalitsustel on suur huvi panustada uute elanike leidmisse,” märgib ta.
Projekti algatasid kuus mittetulundusühingut: MTÜ Partnerlus, Eesti Külaliikumine Kodukant, Valgamaa Partnerluskogu, Setomaa Valdade Liit, MTÜ Meie Otepää ja MTÜ Kating Noored.
Kuna sellist koostööprojekti pole varem Eestis tehtud, otsustati keskenduda pilootpiirkonnale, milleks on Võru-, Valga-, Põlva-, Tartu- ja Viljandimaa.
Nõgel möönab, et nad on seadnud ehk liiga ambitsioonika eesmärgi – et ühiskonnas muutuks hoiakud ja uskumused maal elamise ning sinna kolimise suhtes.
“Et kogukonnad mõistaks: nad vajavad mujalt tulnud peresid, kes aitaks neil kodukohas teenuseid säilitada ning uute ideede ja oskustega majandust elavdada,” selgitab ta.
Samuti tahab algatusgrupp teadvustada, et linnast tulnud inimesed ootavad kohalikelt sõbralikku ja toetavat suhtumist.
Linnainimesed võiks aga mõista, et maaelu on küll teistsugune, kuid samas kvaliteetne ja mõnus. Kummalgi elukeskkonnal on nii eeliseid kui ka väljakutseid – need on lihtsalt erinevad.
“Ja muidugi ootame, et mõned pered saaks tõuke oma elukoht linnast maale tuua. Pikemas vaates soovime, et linnast maale tulemise trend kasvaks,” selgitab Nõgel.
Algatusrühm on oma ideid augustist saati infolistides levitanud ning tagasisidet on saadud poolesajalt huviliselt.
Novembris toimuvad infoõhtud, et ettevõtmist tutvustada ning kaasa mõtlema panna. Infoõhtute kohta saab lugeda www.partnerlus.ee/maale-elama/.
Järgmise aasta kevadesse on kavandatud külamess “Maale elama”, kus iga kogukond või vald saab oma pinna, et külalistega otse suhelda, võimalusi ja eripära tutvustada ning kogukonnas olevate elupaikade, töökohtade ja teenuste kohta infot anda.
“Kuulata saab ka inimesi, kellel linnast maale tulemise kogemus. Tahame anda võimalikult palju ausat infot, et kummutada müüte,” selgitab Nõgel.
“Maale elama” kodulehele on kavas üles panna ka infot tühjana seisvatest elumajadest ja küladest, kus kogukonnad ootavad uusi elanikke. Tühjade elamute omanikega tuleb kogukonna eestvedajal või vallaametnikul ühendust võtta ja uurida, mis on nende plaanid – müüa või naasta.
Turundus suunatakse eelkõige praegusele linnaelanikule. Kui keegi aga soovib mujalt Lõuna-Eestisse kolida, on temagi teretulnud – vaevalt et sellist sammu ilma mõjuva põhjuseta ette võetaks või et kolimised ühest vallast teise massiliseks muutuks.
Misso valla senised kogemused julgustavad nii pilootprojekti algatajaid kui ka omavalitsusi. Aga ka Rõuge vald Võrumaal on juba aastaid edukalt uusi elanikke soojalt vastu võtnud ning seda on näha nii nende demograafilistes näitajates kui valla üldises arengus.
Uute peredega on kokku puutunud ka Rosma kooli kogukond Põlvamaal. Samad plaanid on Pikakannu kogukonnal.
“Tundub, et aktiivsete lapsevanematega koolid on meie üks selge huvigrupp, projekt pakub neile kõigile koostöö kaudu suuremat kõlapinda,” leiab Nõgel.
Samas teadvustab algatusgrupp ka ohtusid. Kui näiteks põlised külaelanikud leiavad, et uustulijatele tehakse soodustusi, ja seda nende arvelt.
Põliseid ei tohi solvata
Projekti peamiseks sihtgrupiks peetakse külaseltse ja külavanemaid. Just nemad saavad oma inimesed kokku võtta, asju arutada, tühjenevat küla taaselustada.
“See kõik nõuab aega ja pühendumust, mitte kõik külad pole praegu selleks veel valmis,” teab Nõgel. Samas võivad lähikülad koostööd teha ning suurema piirkonnana välja tulla.
Algatusgrupi arvates saaks ka riik teha päris palju maale tulemise soodustamiseks. Näiteks võiks iga seaduseelnõu läbida analüüsi, kuidas mõjutab seaduse rakendumine linna ja kuidas maapiirkonda.
“Sageli on see mõju väga erinev – see, mis linnakeskkonna seisukohalt on igati mõistlik ja loogiline, maal ei toimi või mõjub suisa laastavalt,” selgitab Nõgel.
Algatusrühm “Maale elama” tajub sedagi, et kõige hullem, mis võib maale tulijat tabada, on hilisem pettumus. Seda aitab ennetada ausus. “Kindlasti ei peaks me tegema müügitööd pesupulbri reklaami stiilis – olen parim ja mul on võlugraanulid,” märgib Nõgel.
Pilootprojekt on rahastamiseks esitatud Kodanikuühiskonna Sihtkapitali heade ideede vooru. Positiivse rahastamisotsuse korral alustatakse tegevustega uue aasta alguses.
Sangaste vallavanem Kaido Tamberg peab kavatsusi kiiduväärseks. Iga samm, mis aitab tühjenevatesse küladesse uusi inimesi tuua, on hädavajalik.
“Meil on viie aastaga elanike arv vallas vähenenud 80 inimese võrra, õnneks on see paaril viimasel aastal küll püsima jäänud,” räägib Tamberg.
Tema sõnul ei ole vallal endal kuigi palju võimalusi uusi inimesi valda meelitada. Nagu ka neid kinni hoida. Kui aga projekt käima läheb, ollakse sellele koos kohalike kogukondadega kindlasti valmis õlga alla panema.
Kiisatamme talu perenaine Tuuli Merimaa ütleb, et ega linnainimene muidu aru ei saa, et maal on parem elada, kui ühel hetkel kiiks käib ja ta selle sammu ette võtab ning maale läheb. Nagu temaga juhtus.
“Maal on eluisu tagasi tulnud, siin ei tekita probleemid erinevalt linnast paanikat,” ütleb ta.
“Olen kahetsenud isegi, et maale varem elama ei tulnud,” leiab Tuuli Merimaa.
“Toetasin end vastu 350aastast vägevat tamme ja samal hetkel sündiski otsus minna panka laenu võtma ja see talu ära osta,” meenutab Tuuli Merimaa kuue aasta tagust aega.
Ta oli tulnud maamõõtjast sõbra soovitusel Sangaste vallas Restu külas müüdavat maja lihtsalt vaatama. Otsest mõtet ja vajadust selle ostmiseks teele asudes polnud.
“Aga jäingi siia kinni,” naerab ta nüüd ja kiidab toda õnnelikku päeva, mil saatus ta Tallinnast nende maaliliste kuplite vahele tõi.
Kui algul mõtles Merimaa, et talu saab kohaks, kus vahel suvel ja talvel mõnus olla ning närve kosutada, siis nüüdseks on saanud neljandat põlve linlasest täisverd maainimene. Viimased kolm aastat elab ta suurema osa ajast oma talus.
Tõsi, natuke maaõhku sai Merimaa hingata ka Saku piiri peal, kuhu ta tagasi saadud vanaisa maadele kümmekonna aasta eest maja ehitas. Ometi kujunes sellest rohkem magamiskoht, sest töö linnas võttis kogu aja.
Tal on kõrvutada ka kogemus vallaametnikega suhtlemisest, mis uusasukale vägagi tähtis. “Erinevalt Sakust tundusid siinsed vallaametnikud väga vastutulelikud, pakkusid nõu ja abi, et minusugune väljastpoolt tulija hakkama saaks,” märgib Merimaa.
Et külarahvaga tuttavaks saada, hakkas ta käima n-ö lavka peal ja lihaautost kraami ostmas. Samas ei tahtnud pealetükkivaks muutuda. Tutvumine ja omaksvõtt saab toimuda pigem sammhaaval.
“Nii võeti mind üsna ruttu omaks, naabrid tulid varsti ise mu käest küsima, kas mul mingit abi vaja ei lähe,” räägib ta.
Merimaa peab Restut imeliseks elupaigaks. Seal pole vaenu, kõik on sõbralikud. Ka uustulnuka vastu. Seepärast ehk ei ole külas ka tühje talusid. “Kõik saab alguse valla ja küla suhtumisest uutesse elanikesse,” ütleb naine.
Merimaa kinnitusel peab uus tulija ka ise hakkaja olema, omalt poolt midagi vastu andma. Tema üheks esimeseks vastusammuks oli seltskonnatantsuringi juhendamine Sangastes. Praegu õpetab ta tüdrukutele balletikunsti.
Kuna talus ruumi jätkub, hakkas ta seal õige pea pakkuma majutusteenust, puhkust neile, kes igatsevad rahu ja vaikust. Majutusteenuse laienedes kavatseb ta ka ümbruskonnast töökäsi palgata.
Igal suvel näeb õuel mõnd kontserti või kohapeal lavastatud näitemängu. Kiisatamme kultuuri- ja puhketalu suve 2011 suursündmuseks oli näiteks Madis Kõivu näidendi “Peiarite õhtunäitus” lavastamine ja etendamine.
Eelmise aasta tegevuse eest tunnustati talu kultuurkapitali aastapreemiaga. Lisaks tegeleb hakkaja naine juba varasemast ajast alguse saanud kontserttuuride korraldamisega üle Eesti ja sageli jõuavad need ka Sangastesse.
