Lugeja: loomad on inimeste sõbrad, mitte piinamiseks ja näljutamiseks
Viimsi valla lehes kirjutab kohalik elanik kurvast kogemusest, kuidas hooletud omanikud lasid oma ketis peetud koeral õues ära külmuda.
Elasid kord mereäärses külas väikses majas isa, ema ja poeg. Õues porilombis viletsas kuudis keti otsas elas selle pere väike armas koerakene. Koerakese nimi oli Mõmmik, välimuselt meenutaski ta kaisukaru.
Mõmmik oli perre võetud poja hetkelisel soovil, kuid õige ruttu kaotas ta oma väikese sõbra vastu huvi. Ei hoolinud temast ei poisi isa ega ema. Koerake oli suhteliselt hea tervisega, teda ei lastud majja ei pakase, tuisu ega tormiga.
Ühel päeval märkasid koerakest kaks tädi, kes elasid ka mere ääres ja teadsid, kui karmid on ilmad niisuguses kohas. Tädid hakkasid käima kord nädalas koerale süüa ja puhast vett viimas ning kuuti korrastamas. Üle kõige rõõmustas Mõmmik jalutuskäikude üle, mida tehti pererahva loal. Tädidel oli ka mõte leida koerakesele uus kodu, aga mitme asjaolu tõttu see ei õnnestunud.
Hiljuti läksid tädid Mõmmikut külastama, aga koerakest ei olnud kuudi ees rõõmust hüppamas ega haukumas. Naiste südamed aimasid halba. Kuudi ees oli kõrge lumehang. Mõmmik roomas vaevaliselt keti otsas kuudist välja. Kuut oli lund täis tuisanud, joogivesi ja riisipuder jääkamakaks külmunud.
Tädid võtsid koerakese ja sõitsid loomakliinikusse. Arstid tegid röntgeni. Diagnoosiks oli keha alajahtumine, vedelikupuudus, neerude puudulikkus ja soolestikus midagi väga halba – ühesõnaga, nälg. Öö läbi soojendasid tädid Mõmmikut tekkide vahel, järgmisel hommikul tegid arstid veel kõik selleks, et Mõmmikut aidata, kuid oli hilja.
Sellist väikest koerakest hoitakse ja hellitatakse tavaliselt toakoerana. Mõmmik oli aga 8–9 aastat karmides tingimustes vastu pidanud.
Selle kurva looga tahame öelda, et enne kui võtate perre nn lemmiklooma, mõelge, kas ikka tahate oma igapäevastele toimingutele lisaks võtta uusi kohustusi ja kas olete võimeline neid täitma. Loomad on inimeste sõbrad, mitte piinamiseks ja näljutamiseks.
