LUGEMISELAMUS: Eesti sündmused Soome kastmes
Soome ajakirjanike Kaja Kunnase ja Marjo Näkki „Ülelahe suhteraamat“ on ladus ja mitmekesine lugemine, kuid sisu erineb märgatavalt pealkirjast.
Kes ootab siit põhjalikku Eesti-Soome suhete käsitlust, ilmselt peab otsima teistsuguseid allikaid. Tegu on pigem laiendatud artiklikogumikuga, mis pakub kergesti seeditavat ülevaadet Eesti viimaste aastate sündmustest ja nende peategelastest.
Annab selgelt tunda, et raamat on algselt mõeldud laiale Soome publikule. Enamik neist ei vajagi põhjalikku süüvimist Eestis päevakorral olevatesse teemadesse, vaid neile piisab hariliku ajaleheartikli ülevaatlikkuse tasemest küll.
Eesti lugejale annavad kahe Soome ajakirjaniku tehtud kokkuvõtted muidugi aimu sellest, milline pilt avaneb meil toimuva kohta teisel pool lahte. Ent sügavama huvi korral tunduvad selles raamatus leiduvad käsitlused paiguti ülelibisevad. Mõnes kohas annab ka tunda originaalmaterjali vähesus, mitmeid uudissündmusi on kirjeldatud peamiselt Eesti ajakirjanduses ilmunu põhjal.
Kindlasti leiavad Kaja Kunnase kirjutatud käsitluse lugejad täiesti teistsuguse pildi Ilvesest, kui mina soovisin või oskasin anda oma raamatus „THI“. „Ülelahe suhteraamatus“ seatakse fookus vaheldumisi Ilvese tegevusele poliitikuna ning eraelule, ning tegelikult jääb domineerima pigem see teine. Umbes 25-leheküljeline Ilvese-peatükk algabki tema pulmade kirjeldusest 2016. aasta alguses.
Sellele järgneb tõdemus, et „Eestis jäädakse teda meenutama presidendina, kes lahutas, abiellus, lahutas ja abiellus.“ Jah, selline pilt võib muidugi jääda, kui võtta aluseks peamiselt Ilvese kohta eesti veebiportaalides kultiveeritud narratiivid, ent ma pean ütlema, et mina leian Ilvese rolli Eesti riigipeana olevat siiski täiesti teistsuguse, ning usun ka, et Kroonika või elu24.ee tarbijaskond ei oma lähiajaloo kirjutamisel õnneks monopoolset seisundit. Lugemist väärt on kindlasti mõned seigad Soome poliitikute ja Ilvese vastastikustest viisakustest.
Raamatu lõpuosa jõuab ka Eesti-Soome suhetes viimasel ajal toimunu mõtestamiseni. Kahtlemata peab nõustuma, et Eesti jaoks on Soome jätkuvalt suurriik – ehkki enam mitte nii suur ja tähtis, kui 1990ndate algul. Eesti horisondid on nüüd siiski märksa avaramad.
Raamat ütleb: „Soome lahe lõunakaldal märgatakse Soome pisimatki liigutust“ – mulle näib, et see on siiski tõsi vaid mõnede valdkondade kohta, eelkõige mis puudutab Soome suhteid Venemaaga ning ka näiteks NATO-debatti.
Ilmselt olid nõukogude aja lõpus eestlased Soome eluoluga isegi paremini kursis, kuna Soome televisioon tollal tähendas tõesti akent maailma. Uus Eesti põlvkond kasvab üles teistsuguste ekraanipiltide toel.
Igatahes tore, et soomlannade raamat Eesti kohta on nüüd ka eesti keeles kättesaadav. Tegelikult ju mitmeid selles köites käsitletud sündmusi ei ole Eesti autorite poolt veel raamatu vormis läbi kirjutatudki.
Kahjuks puudub raamatus isikunimede register. See vähendab köite tõsiseltvõetavust ja kasutuskõlblikkust nende jaoks, kes seda allikmaterjalina saaksid pruukida. Samuti ei leidu "Ülelahe suhteraamatus" teavet kirjutamisel kasutatud allikate kohta, välja arvatud teksti sees olevad viited.
