LUGEMISELAMUS | Linnuvaatleja, kalamees, totalitaarne ökomõtleja

 (5)
LUGEMISELAMUS | Linnuvaatleja, kalamees, totalitaarne ökomõtleja
Soome loodusemehe Pentti Linkola elulooraamat.Foto: Argo Ideon

Raamatukaante vahelt vaatab välja vastuolulise Soome loodusemehe Pentti Linkola pikk ja keeruline, kuid samas üdini lihtne elu.

Raamat
Riitta Kylänpää. Pentti Linkola – inimene ja legend
(Pentti Linkola – ihminen ja legenda).
Helsingi 2017, 463 lk.
Soome keeles


85-aastane Pentti Linkola on ilmselt Soome tuntuim loodusemees; inimene, kes on kogu elu veetnud vaba looduse keskel ning kelle isiklik eluviis on läinud kokku sellega, mida ta ka sõnadeks õigeks peab.

Tema isa oli botaanikateadlane ja aastast 1938 kuni surmani 1941 Helsingi ülikooli rektor, Penttil jäid aga tudengipõlves õpingud pooleli, kuna loenguauditooriumide asemel tõmbas teda metsa ja järvedele. Noorpõlvest peale täitis Linkola oma vaba aja linnuvaatluste ja kalapüügiga, ning viimasest kujunes ka töö ja leivateenimise vahend.

Selle kõrvale on nüüd juba eakas mees avaldanud pidevalt ajakirjanduses ja kogunud ka raamatuisse omi kirjutisi sellest, kuidas elu peaks Soomes ja mujal tänasega võrreldes loodussõbralikumalt käima.

Ülerahvastatuse vastu

Selles osas ei ole ta algusest peale piirdunud n-ö peavoolu arusaamadega looduskaitsest ja keskkonnateadlikkusest. Vastupidi. Tema vaated on sedavõrd radikaalsed, et need põhjustasid isegi Soome roheliste partei koosolekul esinedes paksu pahameelt, mis viis käte käimaminekuni.

Seotud lood:

Linkolat on nimetatud küll kõnnumaade filosoofiks, ökofašistiks ning ka lihtlabaselt natsiks, sest demokraatliku korra asemel paelub teda kõva käega võim ning ta pole ka varjanud, et II maailmasõja osas kuulub tema sümpaatia sõja kaotanud Saksamaale.

Pentti Linkola poolt kirjeldatud paremas ühiskonnas kolivad inimesed linnast tagasi maale, suurem osa tööstusest lõpetab tegevuse, üle nelja klassi haridust on tarvis vähestele ja järglaste saamine on lubatud vaid range riikliku regulatsiooni piires. Maailma suurim probleem on tema meelest ülerahvastatus, ning enamvähem kõik, mis inimkonna arvukust vähendab, on teretulnud.

Näiteks astus ta välja abordiõiguse kitsendamise vastu, mis ajuti oli Soomes avaliku debati päevakorras - puhtalt sellepärast, et riigis, mis asub niisugusel laiuskraadil, mis mujal maailmas on sageli asustamata, pole tarvis niipalju uusi inimesi.

Läinud aastal ilmus Linkolast Soomes põhjalik elulooraamat, mille autor ajakirjanik Riitta Kylänpää pälvis oma töö eest aimekirjanduse kaaluka Finlandia preemia – 30 000 eurot.

“Linkolas huvitas mind tema mõtete areng, ent ka tema isiku vastolulisus. Ta pärineb intelligentide perekonnast ja tema käitumises on näha head kodust kasvatust, kuid samal ajal on ta nagu kes iganes rahva seast, teenib elatist kalapüügiga. --- Ta on põhiolemuselt romantik, aga teda käivitavaks mootoriks on viha," kirjutab autor selle raamatu sissejuhatuses.

Tegemist on tõepoolest kopsaka ja üksikasjaliku biograafiaga, kus kirjeldused Pentti Linkola oma elu rõõmudest ja raskustest läbi aastakümnete vahelduvad lugudega sellest, kuidas mehe poleemikat tekitavad mõtted Soome avalikkusesse jõudsid ning neid seal vastu võeti.

Patsifism tõi probleeme

Juba peagi pärast sõja lõppu avaldas noormees patsifismist tiivustatud kirjutise, kuid tema sõjavastasus ei lähtunud vasakaadetest, nagu tol ajal võinuks oodata. Soome armees aega teenides tekitas patsifism talle siiski hulgaliselt sekeldusi, ning Linkolast sai seetõttu kaasteenijate pilke- ja kiusamisobjekt. Teda aitas sellest läbi loodusretkedel omandatud hea füüsiline vorm.

Patsifism tähendas Linkola jaoks kosmopoliitsust, piirideta maailmariigi toetamist, ning näiteks kõigi Soome sõjasaladuste avalikuks tegemist. Kuid peagi jõudis ta avalikus poleemikas vahetumalt keskkonnaküsimuste juurde: ka armee pidanuks tema meelest aitama loodusest sõja jälgi koristada. 1959. aastal avaldas ta sarja artikleid, kus tegi ettepaneku loobuda Põhja-Soome majanduslikust arendamisest, seal vabrikute ja teede rajamine katkestada ning jätta see täiesti looduslikuks piirkonnaks.

Loe veel

Linkola oli sõitnud rattaga ringi Rootsis, mis tol ajal oli Soomest oluliselt jõukam, ning samasuunaline arenguperspektiiv Soome jaoks oli talle vastumeelne. “Ühesugune Volvo garaažis, ühesugune teleriantenn katusel, ühesugused amarüllised igal aknal,” maalis ta pilti sellest majanduskasvu ihaluses sündivast valest tulevikust. Inimeste püüd kõigi olmemugavustega elu poole oli tema meelest needus – igal aastal läheb maailmas manalateele miljoneid inimesi, kel jääb seetõttu seljataha lodev, eimidagiütlev ja tühi elu.

Linkola võttis sõna näiteks eraautode leviku vastu: “Ma tahaksin need põlema panna ning lüüa ja tükkideks hakkida.” Hiljem pidi ta siiski oma kalapüügi toetamiseks ka ise juhiload ja vana Toyota Hiace hankima.

Pettumused ja karmistumine

Riitta Kylänpää maalib oma sobivalt roheliste kaante vahele köidetud teoss elava pildi sellest, kuidas erinevate raskuste ja pettumustega elus (biograafia käsitleb nt küllalt põhjalikult ka Linkola isiklikke suhteid naistega) kaasnes ka tema keskkonnahoidliku mõttesuuna karmistumine.

Mingil hetkel jõudis kohale arusaam, et tema kirjutistel ja n-ö sõna levitamisel ei ole piisavat mõju, inimesed ei hakka sellepärast teistmoodi tegutsema, loodetud pööret vähenõudliku ökoühiskonna suunas ei ole tulemas. Arengusuund on pigem sellise maakera poole, kus elab kümneid miljardeid inimesi ja loodusest jäävad ellu üksnes inimese parasiidid: rott, varblane ja soolebakterid.

Linkola jaoks oli üks õudsemaid asju laia rahvamassi jõukuse kasv, mis viib tohutu ressursikasutuse suurenemiseni, seevastu väikesearvulise rikaste eliidi ning nende ujumisbasseinid kannatab Maa välja küll.

See olnuks juba keskmise Soome avalikus debatis sõnavõtja jaoks piisavalt ühiskonna alustugesid vapustav seisukoht. Linkolat ei häirinud aga üldse mingid poliitkorrektsuse kammitsad. Talle ei maksnud suurt midagi võtta sõna näiteks Münchenis sportlasi mõrvanud araablastest terroristide ja Saksa Baader-Meinhofi terrorirühma tunnustamiseks. Kui 1983. aastal sai Linkola oma ühe esseekogumiku eest prestiižika Eino Leino auhinna, tõi see Soomes kaasa parajalt poleemikat: kas niisugune kõrge preemia anti tõesti inimesele, kes on natslike vaadetega? Mõned meedias sõna võtnud pidasid teda ka lihtsalt hulluks.

Lõpuks jääb “Pentti Linkola – inimene ja legend” ikkagi oma peategelase poolele ning tõstab esile tema kui teerajaja roll. Kui Pentti Linkola oma piltidega maakera vältimatult koledast ja ökokatastroofilisest tulevikust (juhul, kui inimese käitumises midagi ei muutu), aastakümnete eest algust tegi, mõjusid need pommiplahvatusena. Täna ei pane niisugused düstoopiad ju väga kedagi silmakulmusid liigutama.

Kogu oma linnupesade veerel ja paadiretkedel läbi mõeldud maailmapildi levitamise kõrval jäi Linkola alati oma elustiililt lihtsaks meheks, sissetuleku hankis ta kalapüügiga, kolides selleks ka elu jooksul korduvalt ühest paigast teise, müüs kala ka ise turul, ning vanaduspõlve saabumine tekitas temas meelehärmi põhiliselt seetõttu, et harjunud käigud muutusid üha raskemaks, kuni nii mõnestki tuli ka loobuda.

Aparaadiga puid kuulama

Soome Aamulehti reporter käis veel 2016. aasta sügisel Pentti Linkolaga koos Lääne-Soomes kaitsealuses metsas loodusmatkal ning kirjutas sel puhul, et just seal paneb vanahärra endale kuuldeaparaadi külge: mitte selleks, et suhelda hõlpsamalt inimestega, vaid selleks, et kuulatada paremini, mis häält teevad linnud ja puud.

Lindude hingeelu tunneb Linkola oma jutu järgi oluliselt paremini kui inimeste oma, ning teab täiesti kindlalt, et lindude rõõm oma elust on märksa suurem kui inimestel.

Riitta Kylänpää raamatu järgi on Linkola hoidnud alles oma linnuvaatlusretkede detailsed märkmed alates 1950. aastatest - kus ta lindu nägi, kuidas lind käitus, pesa leidmise korral selle seisukord ja linnupoegade olukord. 2014. aastaks oli ta oma arvepidamise järgi rõngastanud 68 900 lindu. Ta on ka tõlkinud ja ise kirjutanud Soome linnustikust teostes, mille põhjalikkus on ilmselt siiani ületamata.

Eesti keeles ilmus Linkolalt 1997. aastal "Juhatus 1990-ndate mõtlemisse", mis on valik esseesid mitmest Soomes ilmunud raamatust. Marek Kallin kirjutas sel puhul Vikerkaares, et "Linkola ideed inimkonna päästmiseks on nii koledad, julmad ja inimloomusele vastuvõetamatud, et ei teostu kunagi. Tema visioonid loodusvarade lõpust, inimkonna nälgasuremisest ja muust drastilisest aga võivad vabalt täkke minna."

Riitta Kylänpää lõpetab oma raamatu aga hoopis sellega, kuidas Pentti Linkola on viimasel ajal hakanud üha enam kalapüüdmist ja linde unes nägema, ning kirjutab unenägudes toimunut üles. Kalaretkedel vana mees nüüd enam ei käi, kuid unes näeb, et paneb talvel võrke välja, ning jää on nõrk, kipub sulama. Linkola kardab unes, et jääminek viib kalavõrgud ära.

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare