Kantar Emori värskest uuringust selgub, et 75% Eesti inimestest ei poolda metsloomade kasutamist tsirkuses ja 69% ei poolda loomade kasvatamist ning hukkamist farmides karusnaha saamise eesmärgil,
Karusloomakasvatuse ajalugu Eestis
Eestis on karusloomakasvatusega tegeldud alates 1924. aastast, mil loodi esimene hõberebasefarm Harjumaale Mustjõele. Esimesed sinirebased ja mingid (ameerika naarits) toodi Eestisse 1936. aastal, kui alustati nende kasvatamisega karusloomafarmides. Nõukogude perioodil karusloomakasvatuse mahud kasvasid jõudsasti. Koos Eesti iseseisvumisega toimusid karusloomakasvatuses suured muutused. Euroopa Karusloomakasvatuse Assotsiatsiooni (EFBA) poolt võeti 1999. aastal vastu nõuded rebaste, minkide ja puurituhkrute puuri mõõtmete kohta, mis nõudsid karusloomade pidamist suuremates puurides ja tingimused peavad olema täidetud 2017. aastaks. Seetõttu lõpetas tegevuse enamik kiskjalisi karusloomi pidavatest ettevõtetest, kus peeti hõberebaseid, sinirebaseid, minke ja kährikuid. Tänaseni on suurettevõtetest säilinud vaid AS Balti Karusnahk. Väikeses mahus peetakse minke ka teises ettevõttes. Kaks ettevõtet on alustanud rebaste kasvatamisega.


Närilistest karusloomadest on Eestis kasvatatud Nõukogude perioodil peamiselt nutriaid, keda tänapäeval praktiliselt ei kasvatata. Kuid peale Eesti taasiseseisvumist imporditi esimesed tšintšiljad, keda hakati kasvatama peamiselt väikefarmides ja mõnedes väikeettevõtetes.


Aastal 2002 moodustati Eesti Karusloomakasvatajate Aretusühing eesmärgiga koondada karusloomakasvatajaid. Tänaseks on liitunud 15 tšintšilja-, rebase- ning mingikasvatajat.


Karusloomakasvatuse perspektiiv Eestis on kahtluse alla seatud järjest tugevneva surve tõttu loomakaitse- ja loomaõiguslusorganisatsioonide poolt.


Allikas: Lõpparuanne. Karusloomakasvatuse uuring. 2016