Maailma muuta võib, aga hambaid parandama peab
Alanud aastal peame oma küsiva suu pigem kinni hoidma. Igatahes pole soovitatav ligimese käest pärida, kuidas sul läheb või millised plaanid sul alanud aastaks on.
Elu peremeestest mängukannideks
Aasta vahetumisega oleme ka ise ümber vahetatud. Kui 2008ndal tundusime endale elu peremehed ja suunajad, siis 2009ndal vaid saatuse mängukannid.
Tahab saatus meilt töökoha võtta, siis ta ka võtab, seisku me juhatajale või direktorile nii lähedal kui tahes.
Tahab saatus, et kinnisvarahai, kelle hammaste taha me oma uue kodu käsiraha andsime, koos meie tuhandetega pankrotti läheb, siis ta ka läheb.
Tahab saatus, et buss enam meie külast läbi ei sõida, siis ei aita ka palvekirjad ega sapine märkus vallavanema kohta.
Muidugi on sellel saatusel ka oma niiditõmbajad, kes aga praegu on tõmbunud peitu väljendi "üleilmne majanduslangus" taha. Ning kui see enam küllalt katet ei anna, tõmmatakse oma tegudele sirmiks ette lühike ja lõplik "kriis".
Ajakirjaniku kohus on aga jätkuvalt küsida. Ning ka seda, kuidas sul läheb. Nii võib ootamatult selguda, et kõik meist polegi võtnud ümber valgeid linu ega läinud kalmistule surma
ootama.
Pigem vastupidi: turismitalunik tahab mäe paigast lükata, ajalooõpetaja endale põlistallu kodu luua, lapsed uude basseini suplema minna ning vallajuht oma põllumajandusvalla tööstuslinnaga kokku lükata. Ja kui vallajuht ei tahagi, siis saatuse (vt eelnenut!) vastu ta ei saa.
Põllumees mullust väsimust puhkamas
Mida põllumees tänavusest loodab või kardab, saab igaüks ise tema käest küsida. Pidage auto kevadel põlluserval kinni ja tehke suu lahti. Ainult hoiduge sellest, et te meest tema kiire töö juures ei segaks. Ning ärge raha kohta pärige.
Meie sel krõbekülmal küsimise päeval ühtegi talunikku väljas askeldamas ei silmanud, tuppa aga trügida ei tihanud. Ühele õuele küll sõitsime, aga see peremees, kellele kuulusid Põdruse-Kunda tee ääres paistnud rohkem kui 4 miljonit krooni maksma läinud kuivati ning veneaegne teraviljakombain, oli Rootsi suusatama sõitnud.
See fakt ise võimaldab järeldada, kuidas põllumehel läheb. Või vähemalt eelmisel aastal läks...
Turismitalunik tahab nihutada mägesid
Leppoja turismitalu arendav FIE Tõnu Reinvald vaatab turismitalu peamajast mõnesaja meetri kaugusel kõrguvale künkale ja ütleb, et tahab uuel aastal selle mäe teise kohta tõsta. "Muidugi sõltub kõik rahast," ütleb mees, kes ilmselt ühena vähestest Eestis mägesid liigutada kavatseb.
Reinvald on maakera aga juba oma tahtmise järgi muutnud - rajanud tee inimtühjale Kõrvemaale, löönud siin püsti kümneid inimesi mahutavad taluhooned ja ainulaadse suitsusauna ning kujundanud ümber maastiku, seda vaatamata tõsiasjale, et riigikaitsemaal tegutsevana on ta pidanud suu puhtaks pühkima kõikvõimalikest toetustest.
"Saan loota ainult iseendale," tõdeb ta.
Lisaks on metsandusharidusega turismitalunikul tänavu plusspoolel juba midagi sellist, millest enamik meist veel unistab: ta on jõudnud suusatamas käia.
58aastane mees on sõitnud oma laiade jahisuuskadega kodusest Kruusimäe talust Leppojale ning tagasi. "See tuleb nii 15-20 kilomeetrit, oleneb ringist," sõnab mees. Suvel teeb mees veelgi pikemaid ringe, lausa Aegviiduni välja, siis küll jalgrattaga. Talle meeldib aga ka jalgsi käia.
Põhjus, miks Reinvald otse ei sõida, vaid ringe teeb, on metsloomade jälgedes. Talle meeldib suurkiskjate, eriti hundi käitumist jälgida. "Siinkandis on praegu kaks hunti, kahju, et karja pole," sõnab mees, kes 12 aastat oma elust pidanud ka jäägri ametit.
Spordijuht soovib rohkem ujujaid
Kunda spordikompleksi juhataja Maksim Butšenkov särab uuel aastal nagu USA ujuja Michael Phelps pärast rohkeid olümpiavõite Pekingis. Nimelt avati Kundas jõulude ajal ujula. "Paarkümmend aastat tagasi oli selles vannis korraks vesi sees, aga edasi seisis see juba niisama," räägib Butšenkov, kes ise on umbes sama vana kui Kunda ujula rajamise mõte. "Nüüd loodan, et siin saavad ujuda võimalikult paljud inimesed ja et kogu spordikompleksi üüritakse suuremate ürituste ning treeninglaagrite tarvis."
Ajalooõpetaja ihkab omaenda maailma
Haljala gümnaasiumi ajalooõpetaja Egon Metsa jaoks on 2009. aasta suurim ettevõtmine uue kodu rajamine. Nimelt ostis ta hiljuti oma väikesele perele põlise talukoha Haljalast 8 km kaugusel Vihula vallas Salatse külas.
Kummalisel kombel jälitab haridus teda ka seal. Sest nüüdseks üsna kokku kuivanud Salatse oli meie rahva esimesel ärkamisajal Haljala kihelkonna vaimne keskus - olgu nimetatud vaid omaaegset Kalevipoja Seltsi kooli.
Maale soola juurde
Vähe sellest - Egon Metsa praeguse talu maadel sündis kunagine Tallinna tehnikaülikooli rektor akadeemik Albrecht Altma, naabertalust võrsus teine rektor, toonase nimega Tallinna pedagoogiumi juhtinud kuulus matemaatik Elmar Etverk, kolmandas talus elas lapsepõlves ajaloolane Raimo Pullat. Naaberkülast pärineb teinegi ajalookorüfee - Enn Tarvel.
"Kas pole auväärne seltskond?" küsib Mets. "Ja kas pole kuratlikult meelitav mõelda, et minu sattumine seesuguse mineviku ja auraga paika ei pruugigi olla juhus? Vahest ongi just Salatse külaga seotud minu järgmine väljakutse, kui koolitöö Haljalas peaks mis tahes asjaoludel lõppema."
Muidugi ei ostnud ajalooõpetaja endale uut kodu kultuuriloolistel kaalutlustel. "Olen maalaps ega taha teisiti," tunnistab ta. "Tahan ehitada ise endale väikese maailma, kus on ühendatud uus ja vana. Kuhu mahuvad kõrvuti sülearvuti ja kangaspuud. Tahan, et mu väike poeg kasvaks loomulikus, mitte tehislikus elukeskkonnas. Olen veendunud, et looduslähedane maaelu ei pruugi tingimata tähendada põlluharimisega tegelemist. Mina ei ole põllumees, aga maamees olen küll."
Nii seobki Egon Mets end alanud aastal 70aastase palkmaja kohendamise, kommunikatsioonide uuendamise, suure õunaaia noorendamise, paigale uue eluvaimu sisse puhumisega. "Võib selguda, et just maaelu võimalikkus ning vajalikkus on praegu märksa aktuaalsem, kui julgeme endile teadvustada. Jah, ma pean silmas paljuräägitud majanduskriisi," tõdeb Mets, kes ei kiirusta poolroostes vikatit sugugi ära viskama.
Pidu ei tohi edasi minna
Aastavahetuse järgsetel päevadel kummitasid koolmeistrit paljudes kõnedes kordunud mõtted praeguse kriisi üleelamisest - võtame üksteisel käest kinni ja loitsime endile, et saame hakkama, me tuleme toime! "Jah, aga millega me toime tuleme?" küsib Mets. "Tarbimise ajutise piiramisega. Ja siis, pärast kangelaslikku kollektiivset paastuaega, läheb pidu edasi. Liisime taas võimsama auto, sööme peenemat sinki. Ja oleme mõistagi uhked, sest me saime hakkama!"
Metsa hinnangul peaksime aga kitsad ajad mitte hambad risti üle elama, vaid muutma täienisti oma elu- ja mõttelaadi. Ning õppima tegema väga selget vahet oma vajaduste ja tahtmiste vahel. Ning veel soovib ta, et kõik me mõtleksime alanud aastal üha rohkem sellele teekonnale, mida oleme üheskoos nüüdseks juba 20 aastat käinud - kuhu see tee meid õigupoolest viib?
Õpetaja Mets ei saa oma ameti tõttu üle ega ümber kavandatavast gümnaasiumireformist. Aga ta on selles küsimuses kahevahel. Ühelt poolt peab ta ilma põhikoolita gümnaasiumide argumente igati põhjendatuks, need kattuvad suuresti tema arusaamaga gümnaasiumiharidusest ja selle eesmärgist. Teisalt on see küsimus talle väga isiklikku ning emotsionaalset laadi.
Küsimus rahva tulevikus
Olles Virumaa vanima, 321aastase Haljala kooli kasvandik ja töötades oma kodukoolis nüüdseks juba 13 aastat, annab ta endale selgelt aru, et kõnealune reform tähendaks gümnaasiumihariduse lõppu Haljala mail...
"Ja kuivõrd tunnen end kutsumuselt eeskätt gümnaasiumiastme õpetajana, siis ka minu tööaastate lõppu siin," tõdeb ta. "Küsimus pole aga üksnes ühe maakooli õpetaja enesetundes või edasises karjääris. Küsimus on Eesti hariduse tulevikus, meie rahva tulevikus."
Volikogu esimees ootab riigilt selgust ühinemiste suhtes
Viru-Nigula vallavolikogu esimees Ain Tiivas ootab, et Eesti riik jõuaks selgusele, kas ta vajab haldusreformi või ei. Seni on valitsenud arvamuste paljusus koos haldusreformi hiiliva variandiga.
Viru Nigula vald ja Kunda linn pole aga hiilinud, vaid aastaid küsivalt ja otsivalt teineteise poole vaadanud. Sellel aastal jõuab õige hetk käed lüüa, enne aga tahetakse rahvalt teada, kas eelarved üldse ühtede kaante vahele panna või mitte.
"Praegu oleks aga just õige hetk," sõnab Tiivas, kes on Viru-Nigula valda juhtinud nii vallavanemana kui volikogu esimehena. "Mõlemad omavalitsused on viimastel aastatel olnud majanduslikult edukad, meie piirkonnas on arenenud nii suur- kui keskmine ettevõtlus, meil on ühine perearsti- ning päästepiirkond, Kundas asuvad gümnaasium ja muusikakool, hooldekodu ning spordikompleks. Pealegi on mõlema omavalitsuse eesotsas inimesed, kellel pole isiklikke vastuolusid."
Samas on Kundal ja Viru-Nigulal ka rohkelt erinevusi. Vald on täiesti omaette asuv omavalitsus, mitte nn rõngasvald Kunda linna ümber. Pealegi ei asu valla keskus mitte linnas, vaid pika ja kireva ajalooga Viru-Nigulas.
Tõsi, Viru-Nigula vald ise pole pika ajalooga, vaid sõjajärgne moodustis. 1938. aasta valdade reformi järel kuulus ta hoopis Kalvi ja Pada valdadest moodustatud Mahu valla koosseisu.
Elanike arvult jääb Viru-Nigula Kunda linnale rohkem kui poolega alla. Viimase seisuga elas vallas 1372, linnas aga 3790 inimest. Küll asuvad paljude kundalaste kodud, suvekodud või maatükid Viru-Nigula vallas.
Võimaliku liitumis- või iseseisvaks jäämise otsuse tegemisel aluseks võetavat rahva arvamust kavatseb Kunda küsida liitumist tutvustavatel koosolekutel, Viru-Nigula vald aga igaühelt eraldi. "Võib-olla saame selle käigus küsida, mida arvatakse võimaliku uue omavalitsuse nime kohta," loodab Tiivas.
Loomulikult loodab Viru-Nigula rahvas, et nende nimi ka ühendomavalitsuse nimeks jääb. "Kunda linnale jääb tema nimi ju ikka alles," nendib Tiivas.
Hambaid veel varna ei panda
Rakvere Hambalabori hambatehnikud Irina Mätlik, Silva Sepmann ja Piret Raus tõdevad, et tagasilöök majanduses pole seni nendeni veel jõudnud. Kuna proteese vajavad enamasti pensionieas inimesed ja haigekassa toetus nendele säilib, võib loota ka hambatehnikute senise töökoorma püsimist.
Hambatehnikute töö käib valdavalt nii: hambaarst teeb kindlaks proteeside vajaduse, võtab jäljendi, toimetab selle hambatehnikute juurde. Siis läheb lahti tegelik töö, mis tehakse tellija suu põhjal. Sest nii, nagu on erinev iga hambaomanik, on erinevad ka tema hambad.
On lihtsamaid suid, on keerulisemaid. On suuremaid, on väiksemaid. On ettepoole, on tahapoole kaldu hambaid. On ette nihutatud alalõugu, aga ka ülalõugu. On viltuseid hambaid, on sirgeid. Ühesõnaga, töö ühekülgsuse üle hambatehnikud ei nurise. Aga tehnikutel on ka üks üldine, ühetaoline ning ühine tõde. "Kõige paremad on ikkagi oma hambad!" tõdevad nad.
OÜ Rakvere Hambalabori tehtud proteese on täis terve Virumaa, samas pole sel tööl lõppu: hambad ei püsi seepärast kauem suus, et meile aeg raskemana tundub. Ilma hammasteta aga ei saa - sel juhul saab magu liiga suure koormuse. Siit tuleb ka hambatehnikute teine kuldreegel. "Sellest, et hambad teile ilusana tunduvad, on vähe. Nendega peab saama süüa ka!" väidavad Irina Mätlik, Silva Sepmann ja Piret Raus.
Tõsi, suust ära võetavate proteeside hambaid tehnikud ise ei tee, need on juba varem valmis meisterdatud. Vaatad, millise suuruse, kuju ja värviga hammas kõige rohkem sobib ja kinnitad proteesi külge. Ning inimesed saavad taas naeratada.
