Maal elamine vaid tundub odav: külapoes maksad toidu eest enam kui linnas
“Meil on külapood nagu ikka – kõik on törts kallim kui linnas!” teatab Lembitu Loorits, kes koos viieaastase tütre Aleksandraga Järvamaal Koigi A ja O kaupluses äsja sissoste tegi. “Tavaliselt käin ikka Paides süüa ostmas, aga nipet-näpet võtan kohapealt.”
Loorits ostis Koigi poest hakkliha, makarone ja sigarette. Tütrel on käes šokolaadist lihavõttejänes, kõrvad juba otsast hammustatud. Nii et valikut on poes küll – ka pisematele.
“Aga kui iga päev pead siin käima, ainult leiba-saia jaksad osta,” kurdab pereema, kes, rahakott näpus, kauplusesse astub. Ei aita ka poeakendel uhkeldav suur reklaamtekst “Alati ja odavalt”. “No ei ole alati odavalt!” pahandavad maainimesed.
Kohalik eakam proua selgitab, et maapoodides ongi nii, et ühel kuul on ühes poes mõned toiduained soodsamad, teisel kuul teises. Ole aga ise varmas poodide vahet jooksma, samas on vahemaad kümnetes kilomeetrites.
“Ega meie ei ela pealinnas, et saame tasuta bussiga ühest linnaosast teise sõita ja poode läbi kammida, et kus kõige odavamalt saab!” lisab proua.
Jalgrattal kohale vänderdanud püsikunde, veidi jokkis külamees kirub, et kui lähema 5−10 km raadiuses ei ole teist poodi, maksad nii palju, kui küsitakse.
Küsimusele, mida mees ostma tuli, tuleb pahur vastus: “Mitte midagi!” Vaid kõlisev kilekott reedab, et tuldud sai õlle järele.
Samas on selle päeva odavaim õlu müügis mitme kilomeetri kaugusel Mäeküla poes, kus A. Le Coqi pooleliitrine Pulsi õlu maksis vaid 40 senti, lisaks
8 senti taara eest. Koigi poes tuleb samasuguse märjukese eest mitu senti lisaks maksta, Imavere poes veelgi rohkem.
Aitab müüja naeratus
