Kuigi kultusdirektor Lauri Leesi on kutsunud üles õpetajate päeva eirama, Toilas tema mõtet ei järgita. “Teised ei saagi meist hästi arvata, kui me ise endast hästi ei arva,” väidab Guljavin.

Päev tuleb seega nagu ikka: lõpuklassi õpilased annavad õpetajate asemel tunde, õpetajad lähevad aga õppekäigule, seekord Narva linnusesse.

Streiki ei pooldata Toilas samuti. Esiteks ei nähta selles lahendust, teiseks on Eestis veel hulk valdkondi, kus palka ei saada piisavalt. Kolmandaks ei pane palgatõus paremini tööle.

“Küll oleks see sõnum ühiskonnale, et õpetaja tööd väärtustatakse,” leiab Guljavin.

Kuni seda sõnumit pole, püütakse näiteks nende õpetajate tunniplaan, kes kooli kõrvalt veel kusagil töötavad, koostada paindlikult.

Kas väike kool on halvem?

Lauri Leesi juhitavasse paati ei astu ka Iisaku gümnaasiumi direktor Margus Rajas. “Õpetaja ei ole õpetaja ainult palga pärast,” lausub ta.

Samas tunnistab direktor, et õpetajad on alamakstud. “Ei ole normaalne, kui puhkuse ajal otsitakse lisateenistust, et ära elada ja oma lapsi koolitada.”

Soovitusse palgaraha pärast omavalitsuste poole pöörduda näeb Rajas suurte koolide eelistamist. “See on valitsusel lihtsama vastupanu tee,” lausub ta. “Keerame aga rahakraanid kinni, küllap omavalitsused ükskord ka gümnaasiumid ära kaotavad.”

Esimese asjana hariduses ootab Rajas hoopis, et valitsus lõpetaks segaduse külvamise. Veel soovib ta teada, mis asi see hariduse kvaliteet täpselt on.

“Kas maagümnaasiumi lõpetanud ja seejärel kõrghariduse omandanud inimene on kehvema kvaliteediga kui sama haridusega, aga suures linnagümnaasiumis käinu?” küsib ta. Ja vastab ise: “Mina nii ei arva, kuna meie väikeses koolis saab ka hea hariduse. Lõpetajate suundumine ülikoolidesse räägib sellest selget keelt.”

Ka ei usu ta, et gümnaasiumiosade sulgemine maakoolides raha juurde tooks.

“Tegime arvutuse, millest selgus, et majanduslikult erilist vahet ei ole, kas pidada ülal 30 õpilasega gümnaasiumiosa või vedada lapsi mõnda teise gümnaasiumi,” selgitab Rajas.

Mure tekiks aga õpetajate leidmisega, kuna ainetundide maht väheneb ja osalise koormusega nõustuvat pedagoogi leida on keerulisem.

Abja gümnaasiumi direktor Jüri Ojamaa tunnistab, et tema juhitavast koolist pole palga tõttu lahkunud ükski õpetaja.

“Linnast ja maalt vaadates on need küsimused natuke erinevad,” sõnab ta. “Maakooli õpetaja palk on kohalikus kogukonnas üks suuremaid. Võrdluseks kas või kooli tugipersonal, kes peab läbi ajama miinimumpalgaga.”

Ojamaa sõnul on õpetajad pigem huvitatud sellest, et normkoormus väheneks, jääks aega koolitustel osalemiseks, enesetäiendamiseks.

“Minu enda jaoks on väga häiriv see, et kogu aeg tuleb uusi seadusandlikke akte,” lausub ta. “Muudatusi võiks olla pigem vähem, aga nende rakendamine rohkem läbi mõeldud.”

Palgamure taandab pigem linna probleemiks ka Aravete keskkooli direktor Andy Tilk.

“Probleem on hoopis lõputud reformid reformide enda pärast,” lausub ta. “Mõte on nagu teha asju paremaks, aga tegelikult tehakse paljut ülejala.”

Seega: õpetajate päev jääb Aravetel ka tänavu alles. Ning streik 2003. aasta kujul pole samuti lahendus – õpetajad andsid toona oma tunnid lihtsalt tagantjärele.

“Ma ei mäleta, et kehva palga pärast oleks meie koolist lahkutud,” ütleb Orissaare gümnaasiumi direktor Peeter Hansberg. “Maakohas polegi pedagoogil kuhugi minna.”

Samas tõdeb ta, et lahkuks küllap nii mõnigi õpetaja, kui sobiv töö ja suurem palk ootaks.

Pole ka kuhugi minna

Luunja keskkooli direktor Ardi Küünal jätab samuti õpetajate päeva alles. Põhjus: see päev on õpetajatele endile oluline.

Teiseks: nendel, kes õpetajate palga üle otsustavad, on üsna ükskõik, kas koolirahvas päeva tähistamisest loobub või mitte.

Streigiga läheks Küünal siis, kui ta ise õpetaja oleks, kaasa.

Kindlasti oleks kõrgemat palka vaja õpetajaameti maine pärast. “Kultuuriliselt ei ole Eestis ju järjepidevust, et õpetajatöö vastu on üldine lugupidamine ja ametil kõrge maine,” väidab ta.

Esimene, kes Lauri Leesi hüütud üleskutsega ühineb, on Kanepi gümnaasiumi direktor Merike Kaste.

“Räägime õpetaja elukutsest kui väga tähtsast, kuid minister ütleb, et palgaks aitab 644 eurost kuus, sellest maksud maha,” räägib ta. “Eriti rumal paistab see vastus Riigikogu palgatõusu valguses.”

Tähtsus nagu on, palka pole

Streiki on Kaste hinnangul samuti vaja, sest õpetajad on tõesti alatasustatud.

“Praegu on riik teinud õpetajad lolliks keskmiste palkade arvestamisega, välja toomata, millised koormused on palga taga,” lausub ta. “Õpetaja saaks nagu väga suurt tasu ja peaks olema nagu väga vait.”

Sealt edasi nõuab Kaste riigilt selget hariduspoliitikat ja -strateegiat. “Üks lahendus oleks kapitaalne reform – koolide omanike muutus, sealt edasi optimaalne koolivõrk, tööl vaid parimatest parimad õpetajad ning neil hea palk,” selgitab ta. “Kas see on hea ka regionaalpoliitikale ja praegustele õpetajatele, selles ma kindel ei ole.”

Kastega on ühte meelt Vastseliina gümnaasiumi direktor Neeme Lumi.

“Õpetajatel on praegu raske,” kinnitab ta. “Palganumbrid, mis lehtedes avaldati, loovad täiesti moonutatud pildi.”

Selleks et vähegi normaalset palka saada, on Lumi väitel õpetaja sunnitud töötama mitmel rindel. Tal on normkoormusest enam tunde, ta võtab juhendada ringe, on pikapäevarühma kasvataja, viib läbi koolitusi täiskasvanutele.

“Oleks aus ja õiglane kõnelda palkadest normkoormuse juures,” nendib direktor, lisades, et enamikus koolides on normkoormus juba seatud maksimaalselt lubatule.