MAALEHE ARHIIVIST | Sinilill võib vaatamata oma nimele olla mõnikord hoopis punalill ja vahel ka valgelill


Sinililled
Sinililled.Foto: Andres Putting

Sinililleaeg on kätte jõudmas. Taasavaldame sel puhul Maalehes viis aastat tagasi ilmunud loo, milles tõdetakse, et sinetav metsaalune muutub märgatavalt mitmekesisemaks, kui õisi lähemalt vaadata.

“Valge sinilill Eesti metsas ime ei ole,” ütleb sinililletundja Taavi Tuulik.

See, et sekka tuleb ka niinimetatud punalilli, on lähemal vaatlusel üsna võimalik. Kui veel lähemalt vaadata, muutub varieeruvus veel suuremaks.

Leida võib ka valget sinilille – sellist on nähtud näiteks Raplamaal Varbola linnamäel. Valged õied siiski silma ei hakanud, kuid oli näha helesiniseid − nii värskemaid kui vanemaid õisi.

Valge sinilill õnnestus aga leida metsamees Enn Raavi abil, kes juhatas Raplamaale Märjamaa valda Nurtu küla lähistele, kus selliste kasvukoht. Sealsamas õitsesid ka punased sinililled.

Värv läheb järglastele üle

“Valge sinilill metsas ime ei ole,” nentis Hiiumaa ametikooli õpetaja Taavi Tuulik, kes on tuntud oma botaaniliste huvide ja imepärase lilleaiaga.

Sinilille liigisisene varieeruvus on tema sõnul üsna suur. Hiiumaa looduses palju ringi liikunud Tuuliku kogemuse järgi on paikasid, kust ei leia kunagi midagi erilist, ja teisi, kus on korraga väga palju õie värvitoone.

Seotud lood:

“Ma olen sinililli, kes looduskaitse all ei ole, ka oma aeda istutanud ja näinud, et see jutt, nagu vahetaks ta värvitooni, ei pea paika,” rääkis ta.

Samuti pole Tuuliku kogemus kinnitust andnud palju levinud jutule, nagu sõltuks taimede õite värv pinnasest. Valge sinilill annab seemnest valge õiega järglase, punane punasega jne sõltumata sellest, mis mullal taim kasvab.

Tuuliku aias kasvab erinevaid sinililli paarikümne tuuris ja enamik neist on pärit loodusest.

Sinilille tunned pigem kujust kui värvist. Foto: Viio Aitsam

Õisi on tumesinisest valgeni, nende vahele jääb roosasid, punaseid, lillasid. “Ka lehed varieeruvad,” viitas mees, kes on looduses leidnud nii viiehõlmalisi kui ka n-ö hõlmatuid munajaid lehti. Igal juhul on see taim väga põnev.

“Neid maksab metsas põhjalikumalt uurida, tasub teada ka seda, et ega maailmas väga palju kohti ka pole, kus sinilille looduses nii rohkelt kasvab kui meil,” ütles Tuulik, kes on korduvalt tunnistanud tõsiasja, kuidas eestimaine kevadine sinilillemets väliskülalisi elevile ajab.

Täidisõis on haruldus

Ainus, mida Tuuliku sõnul loodusest tõepoolest harva leiab, on täidisõieline sinilill.

Kuna täidisõied on sageli tolmukateta, mis tähendab viljatust, soovitab ta sellised taimeisendid aeda istutada. “Sinilill kannatab õitsemise ajal hästi ümberistutust ja aias püsivad nad ehk kauem,“ ütles mees.

Täidisõielise all mõtleb ta sinise õiega lille. Punast täidis­õit, mis on olemas kultuurtaimel, pole Tuuliku teada Eesti loodusest kunagi leitud.

Ta ise on rohkemgi huvitatud ülastest, kelle varieeruvus on veelgi suurem.

Ainuüksi kollaseid täidisõielisi ülaseid, kellel ka Tuuliku pandud nimetused, on tema aias nelikümmend. “See on rohkus, mida pole kusagil mujal maailmas,” märkis ta.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare