Maalehe vanim tellija on 101aastane proua
“Ega ma ei ole vana, olen ainult kaua elanud,” teatab vanaproua Salme Kattai rõõmsalt. Ja lisab, et 100 eluaastat on nii kiirelt mööda läinud nagu silmapilk.
Proua on viksilt riides, õlasalli ja prossiga, oodates Maalehe rahvast oma hubase kolmetoalise korteri elutoas Tallinnas Lasnamäel.
Mõni aasta tagasi sai Salme küll insuldi, mistõttu on enamasti ratastoolis, aga liigub siiski ka tugede najal ringi.
Hoolitseva tütre Hella Kattai abiga on insult nüüdseks taandumas, käed-jalad liikuvuse tagasi saanud. Vanaproua räägib selgelt, aga natuke aeglasemalt kui varem.
Oktoobri algul, kui Maaleht tähistab oma 25. sünnipäeva, saab lehe vanim lugeja juba 102aastaseks. Ometi tema palgeil kortse peaaegu polegi. Proua vaim on terav, huvi maailma ja uudiste vastu säilinud.
Tantsis Sangaste krahvi ballil
Salme suured tumedad silmad annavad aimu, et nooruses oli ta tõeline kaunitar.
Naise sünnikodu ja juured on Sangaste kiriku lähedal Valgamaal. Seal kunagises Kösti väikemajas sirgus ta seitsmelapselise pere keskmise tütrena.
Loomulikult tuli maal teha kõiki talutöid. “Värske õhk, puhas loodus Väikese Emajõe ääres, karastavad suplused ja palju rasket maatööd – kõik see tõi emale tugeva tervise,” teatab tütar Hella.
1910. aastal sündinud Salme meenutab oma noorusaja eredamate seikadena, kuidas ta käis Sangaste krahvi Bergi lossis tantsimas – sellesama krahvi Friedrich Bergi kutsel, kes on saanud kuulsaks ‘Sangaste’ rukki aretamisega.
Oma tulevase abikaasaga, nüüdseks manala teele läinud Meinhard Kattaiga kohtus neiu aga kirikukooris käies. Meinhard oli pärit sealtsamast lähedalt, Laatre kandist.
Alkoholi pole proua elu jooksul eriti pruukinud, sest siiani on tal meeles esimene mõru kogemus. Salme õppis toona Tartus gümnaasiumis, ja kui koolist kord koju käima tuli, pakkusid vennad talle napsu.
“Võta pits viina ja pudel õlut, siis saad kleidiriide!” ärgitanud vennad. Viin läks veel kuidagi alla, aga õlu olnud nii vastik, et see pudel jäigi viimaseks.
Küll aga on ta söönud rohkesti sealiha ja muud rasvast, samuti hapukapsast. Sellelt kogemuselt sõnastabki Kattai oma pika eluea saladuse:
“Sööge sealiha ja rasvast, hapukapsast ka, siis elate kaua! Maal oli ikka sealiha saada ja ma olen seda päris palju söönud.”
Põgenes jalgsi Sangastest Tallinna
Kodusest Sangastest sundisid sakslased Salme 1944. aastal koos tütar Hellaga lahkuma – et elanikud rindejoonest kaugemale saada.
Asju sai kaasa võtta vaid nii palju, kui seljakotti või kompsu mahtus.
Teised läksid hobusevooriga, aga Salme oma väikese Hellaga kõndis suurema osa teest jala, sest mees oli rindel. Toeks oli vaid venna pere, kes ka killavooris oli.
“Mina kandsin vineerist kohvrit, seal sees oli aabits ja nukk Tiiu. Olime teistega koos, aga kõndisime ikka jala. Kingad olid presendist, puutallad all. Kui lennukid pommitama hakkasid, jooksime maanteekraavi pikali,” meenutab tütar Hella.
Nii jõuti algul Viljandimaale, peavarju saadi seal tuttavate juures. Hiljem tuli Salme lapsega Harkusse, kus elas vanem õde perega.
Ka abikaasa ja isa Meinhard pääses Saksa sõjaväest põgenema ning tuli perele jalgrattaga järele. Tööd sai isa pottsepana pealinnas, hiljem ka korteri. “Meil polnud algul nuga ega kahvlitki, orderiga jagati kohvitasse,” meenutab Salme.
Poslamaslat enam ei kannata
Kõik naise töökohad on nõudnud nii liikumist, kõva tööd kui ka näpuosavust. Ta on jooksnud ringi käskjalana, töötanud 1950. aastatel NKVD leivatehases Patarei vangla lähedal Tallinnas (sealt peale ei kannata ta enam poslamaslat), hiljem aga Floras.
“Tööle läksin ikka jala – Kadriorust Tondile, sealt rongiga Pääskülla,” meenutab Salme.
Kui hommikul oli rohkem aega, tuli naine rongilt juba Kivimäel maha, et siis jala Flora tehasesse jalutada.
Elu pole Salmet hellitanud. Tema abikaasa saadeti 1951. aastal Siberisse, kuna oli olnud Saksa sõjaväes, Kaitseliidus ja Omakaitses. Anti 25+5 aastat, aga tagasi koju sai Meinhard juba 1956.
“Kui mees vangistati, ei võetud mind enam kuhugi tööle. Tütar läks siis pärast 8. klassi ise tehasesse tööle, tänu sellele meil korter säilis. Muidu oli selline kord, et kes pole kaks kuud töötanud, saadetakse Tallinnast välja kui tööpõlgur.”
Hella unistus oli saada inglise keele õpetajaks, aga rahvavaenlase tütrele olid kõik teed suletud. Siiski omandas ta kõrghariduse ökonoomika erialal.
Emale on tütar toeks jäänud siiani. “Olen eluaeg kõva mootorrattur olnud, ema istus ikka kas minu taga rattal või külgkorvis,” naerab tütar Hella.
Salme läks pensionile 55aastaselt ja on nüüdseks juba 46 aastat pensionäripõlve pidanud.
Hubase korteri seinu kaunistavad akvarellid ja maalid, need on hea kunstnikukäega maalinud tütar Hella. Salme ise on olnud osav tikkija, heegeldaja ja kuduja.
Teleseriaalid ja Maaleht hoiavad erksana
Kuni 98. eluaastani käisid ema-tütar usinalt ka oma Muuga suvilas, nii aiamaal kõpitsemas kui ka suvitamas. Pärast insulti on aga suvitamised Muugal ära jäänud.
“Veel 95aastaselt kõndis ema hoopis kiiremini kui mina. Tõusis hommikul kell viis üles ja sõitis kella seitsmeks minu juurde Muugale, siis pidi kohvilaud valmis olema. Veetsime päeva suvilas ja õhtul sõitis ema jälle koju tagasi,” räägib Hella.
Praegu hoiavad vanaproua meele erksana eelkõige telekanalitest jooksvad seriaalid, mis algavad õhtuti poole viie ajal, samuti ka Maaleht.
Maalehe lugeja ja tellija on Salme Kattai olnud lehe algusest peale. Vaid kõige suurema masu ajal jäi ajaleht vahepeal lühikeseks ajaks koju tellimata. “Targu Talita loen ikka kaanest kaaneni läbi, Maalehest võtan aga huvitavamad lood, TeRast meeldivad kõige rohkem Maire Aunaste lood,” teatab eakas naine.
“Emale meeldivad eriti intervjuud kuulsate inimestega, aga lehelood on mõnikord liiga pikad, nii pean vahel talle Jüri Aarma intervjuusid ka ette lugema,” täpsustab Hella.
Ka lisab Hella oma nipi, kuidas ema erksana hoida. Nimelt sai ema 90.–98. eluaastani hommikuti ühe dessertlusikatäie konjakit tühja kõhu peale, sest konjak tõmbas vererõhu alla ja aitas jalgade paistetusel taanduda. “Siis ei olnud tal enam aastaid ühtegi arstirohtu vaja.”
