Erand tehti vaid TV3-le, sest nemad küsisid Repinski sõnul võimalust farmiga tutvuda esimesena.

Samuti tegi kitsefarmis ministri saatel pühapäeval ringkäigu Maaleht, sest kuigi Maalehe ajakirjanikud on käinud Konju kitsefarmis mitmel korral, jääb viimane külastus nelja aasta taha. Selle ajaga võib aga paljugi muutuda ning viimased kirjeldused farmi viletsast olukorrast tekitasid küsimusi.

Veterinaar- ja toiduamet on viimasel kahel aastal farmis käinud kümnel korral ja teinud tänavu 16 ettekirjutust. Nende hulgas näiteks piimavaatide pesuruumi põranda osas, kus plaaditud põrandas olid mõned plaadid ära tulnud jms.

Maalehe külaskäigu ajal ühtki halvas seisus looma silma ei jäänud. Kitsed olid valged, kohevad ja silma järgi hinnates heas vormis, samuti ka alpakad, lambad, lehmad, hobused ja haned, keda farmis samuti peetakse, et külastajatel rohkem silmailu oleks. Farm võtab ametlikult vastu huvilisi ning korraldab ekskursioone, oli näha, et loomad on inimestega harjunud, julged ning uudishimulikud.

„Huvitav on see, et kui lapsed on farmi läbi käinud ja neilt küsida, kes kõige enam meelde jäi, siis nad nimetavad ikka kassi või koera,“ sõnas Repinski.

Tõsi, farmi ümber oli poriseid rööpaid ning viimastest vihmadest vettinud ning mudaseks tambitud plögas tipsivad kitsed nägid veidi koomilised välja. Heinarullid on aga kõrgematel kohtadel ning seal oli kuiv. Ka see, et rullid on pandud maa peale, mitte hoidikusse ja nii kisuvad loomad ninaesise märjale maale laiali ja palju heina läheb raisku, pole mingi kuritegu, vaid loomapidaja valik – kui heina on piisavalt, siis võib ju ka nii toimida.

Põhikarja lauda uks oli Maalehe külaskäigu ajal suletud ning enamik kitsi väljas. Mõned ootasid ukse taga sissesaamist, teised sõid heina. Kõik kitsed käivad lüpsiplatsilt läbi, kus neile jahu antakse. Nii ei kao loomadel Repinski selgitusel harjumus lüpsiplatsi külastada ja kui nad lüpsma hakkavad, pole vaja neid selleks eraldi harjutada. Miinus on see, et nii muutub lüpsiaeg pikaks.

Seest olid mõlemad laudad (põhikarja ja noorkarja) puhtad ja sellises korras, mida ühe suurpuhastusega ei saavuta. Töölistele paistis meedia kõrgendatud huvi pisut nalja tegevat, nad olid lahked ja aitasid meeleldi täpsustavatele küsimustele vastata ning hoonete vahel teed leida.

Vastne maaeluminister ja farmi looja ise oli pühapäeva pärastlõunaks omadega üsna läbi ning omapäi jäädes kippus murelikult kiiruga telefoni sirvima, kuid muidu igati valmis kõike näitama ja selgitusi jagama. Käimata jäi vaid sõnnikuhoidlas, mis peremehe sõnul vajab veel investeeringuid ja ideaalses korras pole.

Kui vastata pealkirjas esitatud küsimusele ehk sellele, mis toimub Eesti suurimas kitsefarmis, siis võib peale tunniajalist hämarduvas valguses tehtud ringkäiku öelda, et farmis käib tootmine, peetakse loomi ning üldse mitte halvasti. Pigem on tingimused paremad nii mõnestki väikefarmist.

Kindlasti oli seal koristatud, kuid räämas farmi nädalaga läikima ei löö. Ruumid on õhurikkad, loomad puhtad.

Repinski näitas ka kurikuulsat piimajahutit, mille tihendist õli piima sisse lekkis ning kinnitas veelkord, et müüki see piim ei läinud.

Kohtumine katkes hetkel, kui ministrile meenus, et teda ootab Sillamäel juuksur, kes tuli spetsiaalselt tema pärast kodust tööle. „Ta on väga hea juuksur, oskab hästi lõigata ja noh... mul on selline eriline pea,“ vabandas ta. Repinski oli valmis ajakirjanikud ka juuksurisse kaasa võtma, et vestlust jätkata.

See jäi siiski tegemata, sest mitmed küsimused toodangu, loomade arvu ja firma asjaajamise kohta vajasid veel täpsustamist, mida minister lubas teha melitsi.

Kui need vastused saabuvad, jõuab intervjuu lugejateni.