„Ei… ma ei tea… mis hinda küsida,“ oli müüja ebalev. „Ma maksan ükskõik kui palju,“ lubas meeleheitel tantsija, et ainult jalgadele viham eest kaitset saada. Lõpuks vist raha ikka ei küsitudki, aga tantsija sai need kotid jalgade otsa sokkide ja kingade vahele panna ja elu paistis juba hulga ilusam.

Suur-suur tänu Jõgeva põhikoolile, kes kõik külmunud ja ligunenud tantsijad oma seinte vahele sooja mahutas. Eks me püüdsime ju nii teha, et meist väga suurt segadust maha ei jääks, aga kui ikka 5000 inimest majast mitu korda läbi käib, siis tahes-tahtmata võib midagi juhtuda.

Aga tantsud said platsil siiski läbi tehtud ja kui pealavastaja Ülo Luht pärast viimaste ühistantsude paika panemist küsis, kas teeme täna kokkumängu ära või lükkame selle parema ilma ootuses homsele, oli valdav vastus, et teeks ikka täna. Ja vaat siis alles hakkas vihma ladistama!

Pühapäevane kontserdipäev aga algab jälle suuremat sorti otsimise ja ringivaatamisega, sest õhtuks juba tuttavaks saanud tantsunaabrite vihmakuued asenduvad siis säravate triibuseelikutega. Ja seda iga ilmaga.