Maamessil peetakse metsauuenduse seminari
Nõnda nentis seminari juht, SA Erametsakeskuse juhatuse liige Jaanus Aun üritust avades.
Tõepoolest – kui Riigimetsa Majandamise Keskuses (RMK) on metsade järelkasvu tagamine juba kindlatel alustel ja igati paika loksunud, siis erametsade kohta seda veel öelda ei saa. Sellepärast keskendutakse ka seminaril eelkõige erametsades toimuvale metsauuendusele.
Nii märkis Eesti Maaülikooli metsandus- ja maaehituse instituudi metsauuenduse lektor Andres Jäärats märkis, et ei praegu ega tulevikus ei saa meil olema väärtusetut metsa, küll aga sõltub konkreetse metsa konkreetne väärtus metsaomaniku otsustest ja tegevustest, mida ta oma metsas teeb.
„Üldine arusaam on, et okaspuumetsad uuendatakse kas istutuse või külviga, lehtpuuraiesmikud aga jäetakse peamiselt looduslikule uuenemisele,” ütles Jäärats. „Statistika ütleb, et 28% raiestikest taastatakse mets istutamise teel. Klassikalised algtihedused on seejuures mändi 4000 tükki, kuuske ja kaske 2000 tükki hektarile, arvestades, et välja langeb nendest taimedest kusagil 15%.”
Istutada tasub Jääratsi sõnul eelkõige eelmises metsapõlves kõige suuremat tagavara andnud puuliiki. Mingisugused kultuuri sisse löönud haigused võivad selle juures muidugi oma korrektiive teha.
Katsetulemustel võib üldistatult öelda, et kuuse ja männi avamaataimede kasvamaminek on mõnevõrra parem kui potitaimede puhul. Sõltub see muidugi kasvukohatüübist ja paljudest muudest teguritest, ka avamaataimed näivad siiski pisut vastupidavamad olema.
Istutamise ja külvamise kõrval on teine pool metsauuenduslikest töödest seotud looduslikule uuendusele kaasa aitamine. Andres Jäärats ütleb, et mõndadel juhtudel see töötab, mõndadel mitte.
„Siin on palju „olekseid”. Näiteks maapinna ettevalmistamise mõju okaspuude loodusliku uuenduse tekkele on üsna väike,” kirjeldab ta. „Uuenduse tulemuslikkuse tagab piisav algtihedus ja kasvukohale sobivaima puuliigi valimine. Ja alati peaks olema ka eesmärgiks metsamaa võimalikult kiire tootmisesse suunamine.”