Maaoksjon rabas jalust: naabermaal tõuseb kirves
“Ma olen ikka veel šokis,” ütles Toomas Lemming kaks päeva pärast Ambla vallas müüdavate riigimaade enampakkumise ümbrike avamist. “Ja üks šokk ootab veel ees, kui uued maaomanikud raiuma hakkavad.”
Üks asi, mida ta kardab, on tuulemurruoht, mis naabrite lageraie korral tema metsas tekib, ja teiseks muudab raie ka veerežiimi. “Mis saab kogu siinsest taimestikust ja pühast allikast, mis jääb ainult 3 meetri kaugusele kinnistu piirist,” kahetseb mees.
Tegelikult tahtis Lemming piirinaabri eelisostuõigust kasutades oma maadega piirneva 10ha metsatüki ise ära osta. Oma ostuhuvi taga ütleb ta eelkõige olevat soovi seal mets pärandkultuuri kaitseks kasvama jätta.
Lootusetult kõrge hind
Pühendumusega esivanemate kultuurimärke säilitav Lemming on oma maadele, just vastu nüüdse oksjonimaatüki piiri, asutanud Tammiku kultuurihoiuala, mille kõrval säilitab puutumatuna metsaosa, kus metsatöid pole tehtud üle saja aasta.
See nn põlismets piirneb 150 meetri pikkuselt samuti nüüd oksjonil olnud maatükiga.
Tammiku kultuurihoiualal asuvad Tammiku püha allikas, Tammiku oja, 26 vana hästi säilinud linaleoauku, Linaleotee, vana piirikivi ja kahe küla ühised vanad kruusaaugud.
Oksjonil jäi ta aga maatükist ilma. Piirinaabri eelisostuõigust saab realiseerida vaid oksjonil kujunenud kõrgeima hinnaga. Lemmingu naabruses oleva metsatüki 180 000kroonise alghinna pakkus üks metsafirma aga üle rohkem kui kolm korda. “600 000 krooni! Sellist raha pole minul tõesti mitte kusagilt võtta,” tunnistab Lemming.
Oma jahmatuses hakkas ta uurima teisi oksjonil müüdud Ambla valla maatükke ja avastas, et tegelikult on mitmel tükil veel inventeeritud pärandkultuuri, mis aktiivse metsakasutuse puhul võib jäädavalt kaduda.
Nõutu olukord
Olukord, kuhu pärandkultuuri kaitsja leidis end sattunud olevat, näis lootusetu, sest kõik on käinud seaduse järgi ja kedagi otseselt süüdistada ei ole.
Esiteks on pärandkultuuriobjektide kaitse meie riigis rõhutatult vabatahtlik ja maaomaniku otsustada. See usaldusel tuginev põhimõte omanikele meeldib.
Üldiselt on Eestis juba inventeerida jõutud pärandkultuuriobjektid kantud ka maa-ameti kaardile, nii et maaoksjonite osalejatel on need silme ees. Toomas Lemming rõhutab, et objektid on olemas ka nüüd müüdud naaberkinnistul, kuid neid kaardilt veel ei leia.
Keskkonnaministeeriumi asekantsler Andres Talijärv juhtunus aga probleemi ei näe. “Piirinaabrite ostusoovidega oleme maaoksjoneid korraldades arvestanud. Neid maatükke, kus see huvi on, ei panda näiteks kogumites müüki. Aga antud juhul… mis erandeid oodatakse?”
Kuna pärandkultuuri kaitse on vabatahtlik, ei saa keegi tahta, et maa-amet maaostjaile sellekohaseid ettekirjutusi teeks. Metsafirmalt ei saa nõuda, et ta päevapealt pärandkultuuri kaitsjaks hakkaks. Ammugi pole Lemmingul võimalust nõuda, et uus naaber tema maal asuvaid objekte kaitseks.
Võitluse teel
Viimases hädas läks Toomas Lemming siiski metsafirma jutule, proovides kokku leppida, et raiete korral jäetaks tema kinnistu piirile püsti metsariba, mis oleks kultuurihoiualale ning nn põlismetsale tuulekaitseks ja puhvriks. Metsafirma ei olnud ootamatu ettepanekuga päri.
Seepeale otsustas Lemming asuda võitlusse ja omas pühendumuses teeb ta seda nüüd mitmel rindel.
Ta saatis maa-ametile palve, et metsafirmaga ostumüügilepingut ei sõlmitaks.
Samuti tegi ta Ambla vallavalitsusele ettepaneku võtta Tammiku püha allikas kohaliku kaitse alla ning määrata sellele 50 meetri raadiuses piiranguvöönd, kus metsa majandamine oleks keelatud.
Ambla metsaühistu nimel saatis ta ka Riigikogu keskkonna- ja kultuurikomisjonile kirja, kus palub tungivalt teemaga tegelda.
Pikas kirjas meenutab Lemming tema algatusel varem Riigikogule ja valitsusele tehtud pöördumisi, mille põhisisuks on olnud soov pärandkultuuri kaitset karmistada. Muu hulgas on seal ettepanek, et enne uusi enampakkumisi tehtaks maatükkidel ära pärandkultuuriobjektide inventuur, ja juhul, kui objektidega metsamaad müüakse, seataks ostjale ikkagi ka majandustegevuse piirangud.
“Ma tean, et antud olukorras ei ole asjaolud minu poolel,” tunnistab Toomas Lemming. “Kuna oksjon on juba ära olnud, on metsafirmal õigus tugineda heausksusel, millega ta piiranguteta majandusmetsa ostis. Kui raie algab, oleks see mulle aga nagu hiie kallale minek ning ma teen kõik, et seda takistada.”
Samuti on Lemming veendunud, et tema juhtum on alles asja algus. Riigil on raha vaja ja müüki läheb järjest rohkem uusi maatükke. “Kui kõik jääb nii, nagu on, võib suur hulk pärandkultuurist pöördumatult hävida,” arvab Lemming.
---------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------
JÜRGEN KUSMIN
RMK Läänemaa metskonna spetsialist
Üldine põhimõte on, et pärandkultuuriobjektide hoid on omanikukeskne.
Sellesse lausesse on kätketud kogu meie tegevuse põhiidee. See tähendab, et meie poolt, kes me nende objektide inventeerimise Eestis algatasime, ei tule ettepanekuid kehtestada seaduslikke piiranguid.
Inventuuri mõte on olnud omanikke teavitada ja pärandkultuuri tähtsust teadvustada.
Kui maaomanik haakub sellega, siis ta hoiab neid objekte, kui ei haaku, siis ei hoia. Meie ei saa tema vastu mittehoidmise pärast võitlema hakata.
Praegu on Eestis RMK eestvedamisel ja ELi raha toel pärandkultuuriobjektide inventuur tehtud kaheksas maakonnas.
Harju-, Järva-, Rapla- ja Läänemaa objektid on kantud ka kaardile.
Mõlema Virumaa, Võru- ja Valgamaa objektid kantakse kaardile järgmise aasta alguses ning siis jätkub inventuur ka ülejäänud maakondades.
Kaardile kandmise mõte on just see, et maaomanikud teaksid, mis nende maadel on.
Metsa majandamise eeskirjades on pärandkultuurihoid soovituslik. Selle kohustuslikuks muutmine oleks eeskätt objektide kohaliku tähtsuse ja väga suure hulga tõttu mõttetu.
Nüüdsed maade enampakkumised kujutavad pärandkultuurile samaväärset ohtu nagu iga teine kinnisvaratehing, kus uue omaniku teadmatusest võivad objektid hävida.
Selle vältimiseks ongi käimas inventuur ja teavitustöö. Põhiline on ikka see, et pärandkultuurist tuleb rääkida, otsuseid teevad aga maaomanikud ise.
Meie metsades on väga palju endisaegse inimtegevuse jälgi ning kindlasti on ka inventuuridel midagi kahe silma vahele jäänud.
Kui keegi omanikest leiab, et soovib veel midagi väärtustada, on tal alati võimalik objektide nimekirja täiendada.
See hoolimine saab aga olla vaid vabatahtlik. Riiklik kaitse tuleb kõne alla üksikutel juhtudel, kui muinsuskaitseamet on mõne objekti puhul leidnud, et selle muinsusväärtus on väga kõrge.
Kuid see on juba täiesti omaette rida.
