Maaomanikud pettunud: ametnikud lubavad, aga poliitikud unustavad
“Ma olen väga pettunud,” ütleb Lahemaa rahvuspargi alal elav Maire Riiberg, kes ei saa oma kaitsealust maad riigile müüa.
“Kaitsealade moodustamine eramaadele oli nagu okupatsioon ja nende maade tagasiost oleks vigade parandus,” arvab üks Võrumaa maaomanik, kes ei taha pooleli olevate maatoimingute tõttu oma nime avaldada.
Ta pakub oma pikas kirjas Maalehele, et kui tegu on nii Eestis kui ka mujal Euroopas väärtustatud esmatähtsa elupaigatüübiga, peaks selle maa hind olema tiitli vääriline. Aga ei ole.
Kaunid merevaated
Maire Riibergi mereäärne mets vastab tõesti ettekujutusele kaitselast.
Esmalt karu jäljed rannaliival, iga paarikümne meetri kohta üks oja, mis metsast pruuni vett merre kannab.
Kõrge kaldavalli taga liigvesises orus aga hõre sanglepik, mis ääristatud okaspuude ja võpsikuga. Kõik, mis tuulest murtud, on pikali – inimkäsi pole siin ammu midagi teinud.
Riiberg sai selle 3,3ha maatüki, ema sünnitalu kunagise karjamaa, omanikuks 2003. aastal. Juba siis ulatus siia Lahemaa rahvuspark. Et samasse luuakse ka üleeuroopalise tähtsusega Natura ala, selgus hiljem.
“Kogu aeg olen teadnud, et kui mulle ei sobi looduskaitsepiirangud, ostab riik selle tüki minult ära,” kinnitab naine, viidates ametnike jutule.
2007. aastal otsustas Riiberg maa riigile müüa ja kirjutas avalduse. Põhjuseid oli mitu. Ta ise elab metsast paarikümne kilomeetri kaugusel ja autot pole. Mis tahes tööd metsatükil on pea võimatud, kuna pehme pinnase tõttu pääseb sinna vaid valitud ajal.
“Küttepuu pean nagunii riigimetsast ostma,” nendib naine.
Maa müümise võimalust otsustas ta kasutada ka sellepärast, et kodumaja remondiks oli raha vaja – vaid pensionist seda ei korja.
Mingil ajal oli ta kinnisasjade riigile müümise avalduste järjekorras 498. kohal.
Avaldusi oli sel hetkel, kui naine internetist avalduste järjekorra liikumist jälgima hakkas, 700.
Esialgu tuli lihtsalt oodata – maa-amet kirjutas naisele, et seadust on muudetud ja nüüd ei saa midagi teha enne, kui valitsus kehtestab määruse uute kriteeriumidega.
Kolmveerandi aasta pärast tulid ka kriteeriumid ja Riibergi avaldus saadeti keskkonnateenistusse lahendada.
Läks veel kaks aastat ja 2010 sai naine kirja keskkonnaminister Jaanus Tamkivi käskkirjaga, et tema maal kaitsekord olulist piirangut ei tähenda ja seetõttu riik maad ära ei osta.
Majandamiskatse luhtus
Nüüd on Riibergil metsa kohta küll majandamiskava, kuid katsed küpse sanglepiku majandamist alustada pole vilja kandnud.
Pehme pinnasega metsa saab vaid külmal ajal, kui kõik metsa ülestöötajad on rakkes. Ei leia, kes väikesemahulist raiet teeks ja pea võimatu on leida rada, mida mööda metsast puit pinnast lõhkumata välja tuua.
Loodetud tulu metsast ei saa, maamaks pärast kodualuse maa maamaksuvabastusi hoopis tõusis. Natura metsamaa toetus, mida Riiberg Erametsakeskuse kaudu oma maatüki pealt saab, on nii väike, et selle eest pole võimalik isegi aasta küttepuid osta.
“Nüüd kuulen, et jälle räägitakse, kuidas kaitsealuseid maid riigile ostetakse ja vallamajas kinnitati mulle alles hiljuti, et riigil see kohustus on. Mulle on jäänud mulje, et olen olnud ainuke, kellele ära üteldi,” räägib Riiberg.
Nüüd on ta oma maad püüdnud müüa vabaturul. “Ei mingil juhul − kui see on Lahemaa, tuleb sellest vaid suur jama,” ütlevat võimalikud ostjad.
Võimalusest looduskaitsepiirangutega eramaid riigile müüa (alguses kehtis ka vahetamine) on maaomanikke teavitatud alates 2000. aastate algusest.
Tänavu kevadel muutis Riigikogu seadust ja nüüd ostab riik niisugust maad pigem erandkorras.
Kaitsealuste maade ost
- Aprilli alguse seisuga on keskkonnaministeeriumi kinnisasja omandamise avalduste laekumise järjekorras 350 avaldust, millest esimene on esitatud 4. veebruaril 2004 ja viimane
15. märtsil 2013.
- Üheksa aasta jooksul 20 korda muudetud looduskaitse-seaduse muudatusega tänavu märtsis kahandas Riigikogu suurelt võimalust, et riik kaitsealuseid maid omanikelt ära ostab. Seni alustatud ostutoimingud viiakse lõpule vana seaduse järgi.
- 2012. aastal tehti riigile omandamise ettepanekuid 82 maaüksuse osas. 29 juhul keeldus riik omandamisest ja 35 juhul algatab menetluse. Neljal juhul on otsustatud mitte võtta ettepanekut menetlusse ja 14 juhtu veel menetletakse.
Allikas: keskkonnaministeerium, keskkonnaamet
