Maaülikooli teadlased uurivad pajuvõsas levivaid haigusi

Eesti Maaülikooli botaanikaosakond on juba 1990. aastate algusest alates eksperimendi korras rajanud pajudest energiavõsasid. Pikaajaliste vaatlustega püütakse selgitada, kas ja millised pajuliigid ning -kloonid on Eestile sobilikud ning mis tegurid mõjutavad saaki, vahendab Greengate.ee.

Hiljuti kaitses Eesti Maaülikooli taimekaitse osakonna teadur Merje Toome doktoriväitekirja: "Pigirooste pajudel: ökoloogia ja taime reaktsioon nakkusele". Paju-pigiroostet tekitav seen Melampsora on pajuvõsades levinuim haigustekitaja. Selle seene üks arengujärk on kergesti nähtav ka palja silmaga: väikeste oranžide padjanditena pajulehtede alaküljel. Seen on obligatoorne parasiit: elus leht on talle vältimatult vajalik ja seetõttu ta taime üldjuhul ei tapa. Ometi võib see mikroseen tunduvalt vähendada istanduse toodangut.

Doktoritöö mitme aasta katsed ja vaatlused selgitasid maailmas laialt kasutatavate pajukloonide haigustundlikkust Eestis. Näiteks selgus, et üks Rootsis aretatud ja seal haiguskindlaks tunnistatud kloon on Eestis pigiroostele ometi vastuvõtlik. Selle erinevuse põhjusi peab veel uurima.

Kuigi pigiroostesse nakatus mitu uuritud pajuklooni, lubavad uuringu tulemused üldiselt siiski väita, et see taimehaigus ohustab istanduste toodangut vaid üksikutel niiskematel aastatel ja üksikute, eelkõige haigustundlike pajukloonide puhul. Et seda ohtu vältida, tasub istandus rajada mitmest eri kloonist ja liigist. Uuringud näitasid, et pigirooste riski suurendavad ka pajuvõsa tihedus, mineraalväetised ja reoveega kastmine. Seda tuleb arvesse võtta, kui kasutada energiavõsa reovee puhastuseks.

Euroopas, Hiinas ja Ameerikas rajatakse laialdaselt paju- ja papliistandusi. Neist saadav puit on üks alternatiiv fossiilsetele kütustele elektri ja soojuse tootmises. Näiteks Rootsi pajuistanduste puidust toodetakse nii soojust kui ka elektrit ning needsamad istandused puhastavad tööstuse ja tavamajapidamiste reovett ja selle jääkmuda.