See inimloomuse eripära kipub majanduses tekitama olukorra, kus põhjus ja tagajärg lähevad omavahel mõnevõrra segamini – lootusrikkad inimesed (ning ka ettevõtted) langetavad tarbimis- ja investeerimisotsuseid, mille tagajärjeks on see keskkond, mida nad ootasid.

Loomulikult kehtib ka vastupidine.

Siit jõuame inimloomuse teise huvitava omaduseni. Vaatamata sellele, et õnne tunnetatakse eelkõige läbi tulevikulootuse, eelistatakse peaaegu alati praegust väiksemat heaolu tulevasele suuremale heaolule.

Jah, tõsi on see, et väga sageli on mõõdetavalt edukamad just need, kes olemasoleva väiksema heaolu arvelt suudavad tulevikus paremini elada. Paraku massilt on seda raske eeldada, sest kõike tahetakse kohe – või tegelikult taheti juba eile.

Nii jõuame aga selleni, et edukaim poliitiline jõud on enamasti see, kes lubab kõige rohkem ja lisaks veel kõige kiiremini. Seda vaatamata tõsiasjale, et inimloomuse niisugune omadus kipub välistama selle, et majanduspoliitiliste ootuste juhtimine võiks olla aus ning objektiivne.

Ilusad, kuid tühjad valed

Kõige selle põhjal võib päris julgelt järeldada, et majanduspoliitika olulisim ülesanne on ootuste juhtimine. Ning juhul kui ootused emmas-kummas suunas üle võlli lähevad, nende mõõdukamale ja mõistlikumale rajale suunamine. Seda muidugi ideaalses keskkonnas.

Euroopa näitel võib pigem öelda, et ootusi on juhitud ainult ühes (eufoorilises) suunas. Ning nüüd, kui vigade tekitatud reaalsus kohale jõudnud, on majanduspoliitika ohjajad (keskpangad, valitsused) minetanud rahva hulgas usalduse – kontrast reaalsuse ning retoorika vahel on muutunud liiga teravaks.

Ka jutt hoolekanderiigist on osutunud ilusaks valeks, mille ülalhoidmiseks senises ulatuses pole ressurssi kuskilt võtta.

Teiseks tahavad laiad massid loomulikult, et see ilus vale siiski võimalikult suures ulatuses edasi kestaks. Veelgi parem oleks, kui ruttu-ruttu öeldaks, et tegu ei olegi valega.

Järeldus siit on loogiline – ilmselt võib eeldada, et läbi demokraatlike protsesside tulevad riikides edaspidi järk-järgult võimule sellised jõud, kes väidavad, et neil on kriisile kiired ja meeldivad lahendused.

Maalitakse pilt, et elu võib siiski edasi minna nagu seni; et praegu ei pea tegema mingeid sisulisi järeleandmisi (üldises elu­standardis); et tulevikus võiks majandus olla tervematel alustel.

Seega ei minda kriisi tõeliste põhjuste kallale ning jätkatakse pigem kosmeetiliste reformidega. Praegune olukord Euroopas on selle väite ilmselgeks tõestuseks.

Võimalik on vaid üks hea

Usalduse kaotanud majanduspoliitika ohjajad on justkui letargias, samal ajal kui aktiivsus kasvab poliitilise skaala äärealadel.

Olulisimad majanduses osalejad (ettevõtjad), kes peaksid tegelema väärtuse loomisega, tekitama tööhõivet ja tooma riigile maksutulu, on aga hõivatud pigem sellega, et kaitsta oma vara ja õigusi ning toimetada tootlikke varasid sinna, kus saab rääkida positiivsetest ootustest.

Seega on kokkuvõte erakordselt kurb – hästi raske on näha tõsiseltvõetavaid eeldusi, et midagi läheks paremaks.

Rahvas (Euroopas ja ka meil) ootab, et antaks lootust paremaks tulevikuks. Samas tahetakse, et hea oleks juba praegu. Ei aduta aga seda, et need kaks soovi on sügavalt vastandlikud ning valida on võimalik ainult üks.

Loomulikult valitakse praegune heaolu, ning alles siis, kui lõplikult on veendutud, et see ei toimi, tekivad eeldused, et olukord tegelikult parem ja tervem saaks. Selleks võib aga minna aastaid.