Majandusteadlane: Miks külateed on pistise ja korruptsiooni objektid?
Juba tsaariajast peale on maanteed olnud kõigile vabalt kasutatavad. Aga kui 1990.aastatel hakati maid tagastama, siis valdadele kõiki teid enam tagasi ei antud, vaid maa jagati juppideks, mõni sai oma maatüki koos teejupiga, mõni mitte ja tee nüüd, mis tahad! Inimesed kõndisid inertsist mööda teid edasi ja nüüd ärkavad, kui omanik enam läbi ei lase.
Juba vanal ajal oli vaja minna lõkkest lõkkeni
Kui justiitsministeeriumi kodulehel vastava nupu peale vajutada, siis tuleb ette kümme käsku korruptsiooni vastu võitlemiseks (vt Korruptsioonivastane strateegia aastateks 2008-2012). Lähem tutvumine näitab, et üks korruptsiooni allikas - seadusjärgne korruptsioon - on jäänud kahe silma vahele.
Lähtudes Vabaduse väljakult leitud 6000 aasta vanusest lõkkeplatsist võib teha järelduse, et samast ajast on Eesti aladel olnud ka teed. Ühe lõkke juurest teiseni oli ikka vaja minna. Nüüd on seadustega manipuleerides õnnestunud muuta külateed pistise ja korruptsiooni objektiks. Inimvõimetel pole piiri.
Kuidas sellise trikiga toime tuldi?
Kuidas sellise trikiga toime tuldi, sellest alljärgnevalt. Sajandeid arendati Eestis valla- ja külateede võrke. Igal kevadel korrastatavate vallateed pikkus 1940. aastal oli ligi 16 tuhat km ehk rohkem kui kolmandik maakera ümbermõõdust. Maakoha ostu-müügilepingus oli punkt, et lepingu juurde kuuluvale plaanile kantud teed on üldiseks tarvitamiseks. Maakoha plaanidel olevatest teedest kokku joonistatud vallateede võrke võib näha Riigiarhiivis. Vallateede korrastamine toimus naturaalkohustuse (nüüd reaalkoormis) alusel. Igal maaomanikul tuli kinnisvara väärtusele vastav jupp teed korras hoida.
Maa natsionaliseerimisest 1940. aastal on kõik kuulnud. "Deklaratsioon maa kuulutamisest kogu rahva omanduseks" (RT 1940, 77, 744) kehtis isegi saksa ajal niivõrd kuivõrd, kuni "Aastatel 1940 - 1991 vastuvõetud mõnede õigusaktide kehtetuks tunnistamise seaduse" (RT I 1995, 46, 721) jõustumiseni.
Maadeklaratsiooni rakendusakte teavad vähesed. Rahvakomissaride Nõukogu 1940. aasta 25. septembri määrusega moodustati Maanteede Valitsus ja anti temale üle kõik I, II ja III klassi teed kogupikkuses 21 988,136 km. Maakondade lõikes on välja toodud naturaalkohuslaste teed ehk vallateed. Neid oli kokku 15 573 km, sh 4 463 km II klassi ja 11 110 km III klassi teid (vt Eesti NSV Teataja 1940, 14, 141). Lisaks veel juurdepääsud, mis samuti olid maakoha plaanidele kantud ja seega polnud maatüki (olulised) osad (vt RT 1920, 69/70 § 26).
Vallateed jagati juppideks
Kui 1991-1993 vallad taastati, siis teedevõrgud "unustati" neile tagastamata, kuna tollal jõustunud Eesti Vabariigi maanteeseaduse (RT 1992, 1, 1) kohaselt tuli teehoiu kulud katta omavalitsusel. Maakatastri arhiiv likvideeriti 1949. aastal, mistõttu maakoha plaane oli vähe säilinud. Nii jaotati vallateede võrgud juppideks, mis muutusid peale maatüki erastamist selle (oluliseks) osaks (vt. tsiviilseadustiku üldosa seadus § 54. Kinnisasja osad).
Kinnisasjale juurdepääsu tagamiseks peeti piisavaks 1993. aastal jõustunud asjaõigusseaduse (AÕS) § 155 (Avalikult kasutatav tee) sätteid. Paraku lootused ei täitunud. Juba mõne aasta pärast algasid rohkearvulised kohtuprotsessid. Kolmandikule maarahvast oli kaela langenud kohtuorjus.
Vallatee, mida oli peale talude tühjenemist vähe kasutatud, ei vastanud teeseaduses (TeeS) sätestatud nõuetele. AÕS § 155 lõike 3 kohaselt tuleb eratee määrata avalikuks kasutamiseks seaduses sätestatud korras. Vajalik säte on TeeS § 4 lõige 3, mille alusel sõlmitakse eratee omanikuga leping. Paraku arvestatakse tavaliselt AÕS § 156 lõike 1 viimast, korruptsioonihõngulist lauset. See muudab ühe kinnisaja omaniku teisest veidi võrdsemaks: "Juurdepääsu määramisel tuleb arvestada koormatava kinnisasja omaniku huve".
Nii et üheselt pole reguleeritud, et kõik inimesed pääseksid oma krundile. Ühtedel kinnisasja omanikel, kelle omanduses on ka teejupid, on rohkem õigusi kui teistel, kellel teejuppi ei ole.
Mis muud, kui kohtusse!
Praegu on maarahvas kolme halva valiku ees: osta helikopter, maksta ametnikule, maksta advokaadile ja teha kohtupäevi.
Väidetavalt selgub tõde kohtus. Haldusasja number 2-3/247/05 Tallinna Ringkonnakohtu põhjendustes (vt lk 4 viimane lõik) on kirjas: "Maareformi seadus ei anna alust arvestada maa tagastamisel enne maa õigusvastast võõrandamist antud maale seatud kitsendustega, seepärast ei oma maa tagastamise küsimuse lahendamisel tähtsust ka 1902. aastal sõlmitud maa ostu-müügilepingus sätestatud keeld Söödimaal asuva juurdepääsutee sulgemise kohta."
Selge, ostu-müügileping tagastamise alusena on kehtiv. Lepingusse märgitud pindala kehtib, kui erinevus maa tagastamisel endistes piirides pole suurem kui +/-8%, kuid mitte rohkem kui 5 ha (MaaRS § 6 lg 1). Kehtetuks on tunnistatud maareformi seaduse § 16 ja seega ka lepingus olev maa väljaostuvõlg. Ülejäänud lepingu punktide kehtivuse või kehtetuse kohta pole tänastes õigusaktides midagi öeldud. Ringkonnakohtu otsus on jõustunud, kuna Riigikohus ei võtnud asja arutusele. Ja õige ka. Millisest allikast pidid ringkonnakohtunikud või riigikohtunikud teada saama, mida tähendas 1900. aastal maamõõtja N. Segenbart'i poolt maakoha plaanile tõmmatud joon või 1902. aastal lepingusse kirjutatud lause.
Minu arvates on vallateede probleemi lahendus lihtne. Riigikogul tuleb veidi muuta AÕS § 1581 sõnastust, lisades sinna paar sõna. Uus pealkiri ja sõnastus võiks olla:
§ 158(1). Avalikes huvides vajalikud vallateed, tehnovõrgud ja -rajatised
(1) Kinnisasja omanik on kohustatud taluma oma kinnisasjal (endist) vallateed, tehnovõrku või -rajatist ja lubama selle ehitamist kinnisasjale, /..../ (vt lisatud AÕS § 158(1) ja &158(2) teksti).
Samal viisil tuleks korrigeerida ka asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRakS) § 15(2) (Tehnovõrgu ja -rajatise talumine) ning § 15(4) (Tasu tehnovõrgu ja -rajatise talumise eest) teksti. Nii tagatakse iga kinnistuni vaba juurdepääs ja maarahvas pääseb kolmest halvast valikust: osta helikopter, maksta ametnikule, maksta advokaadile ja teha kohtupäevi. Sõjaeelses Eestis külatee või juurdepääsu eest pistist või altkäemaksu ei antud.
Asjaõigusseadus
§ 158(1). Avalikes huvides vajalikud tehnovõrgud ja -rajatised
(1) Kinnisasja omanik on kohustatud taluma oma kinnisasjal tehnovõrku või -rajatist ja lubama selle ehitamist kinnisasjale, kui tehnovõrk või -rajatis on vajalik avalikes huvides ja puudub muu tehniliselt ning majanduslikult otstarbekam võimalus tehnovõrguga või -rajatisega liituda sooviva isiku tarbimiskoha ühendamiseks tehnovõrguga või -rajatisega või tehnovõrgu või -rajatise arendamiseks. Tehnovõrk või -rajatis on ehitatud avalikes huvides, kui selle kaudu osutatakse avalikku teenust ja see kuulub isikule, kellele laieneb elektroonilise side seaduse § 72 lõikes 1, elektrituruseaduse § 65 lõikes 1 ja § 66 lõikes 1, ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse § 7 lõikes 1 ja maagaasiseaduse § 18 lõikes 2 sätestatud kohustus või kes on vastavas piirkonnas tegutsev võrguettevõtja kaugkütteseaduse tähenduses. Kui universaalteenuse osutamise leping lõpeb, siis ei lõpe talumiskohustus juhul, kui vastava tehnorajatise kaudu kõikidele isikutele pakutavat teenust üldistel alustel edasi osutatakse. Käesolevas lõikes sätestatud talumiskohustus tekib kinnisasja sundvõõrandamise seaduses sätestatud korras sundvalduse seadmisega.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud talumiskohustust ei ole isikul juhul, kui tehnovõrgust või -rajatisest tulenev kitsendus kinnisasja omanikule on oluliselt suurem kui avalik huvi tehnovõrgu või -rajatise vastu või tehnovõrguga liituda soovija huvi tehnovõrguga liitumise vastu ja on olemas võimalus ehitada tehnovõrk või -rajatis nii, et teise kinnisasja omanik ei satu samaväärsesse või halvemasse olukorda.
(3) Käesolevas paragrahvis sätestatu ei välista talumiskohustuse tekkimist käesoleva seaduse §-s 158 sätestatud korras.
§ 158(2). Tehnorajatise talumise eest tasu maksmine
(1) Kinnisasja omanikul on õigus nõuda tasu käesoleva seaduse § 158(1) lõikes 1 sätestatud tehnovõrgu või -rajatise talumise eest asjaõigusseaduse rakendamise seaduse §-s 154 kehtestatud suuruses. Riigile kuuluvale maale ehitatud § 158(1) lõikes 1 sätestatud tehnovõrgu või -rajatise talumise eest tasu ei maksta.
(2) Tehnovõrgu või -rajatise talumise eest tasu saamiseks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud alustel esitab kinnisasja omanik taotluse tehnovõrgu või -rajatise omanikule. Taotluse vormi ja esitamise korra kehtestab majandus- ja kommunikatsiooniminister.
(3) Jooksva aasta eest on tasu saamise õigus isikul, kes oli vastava kinnisasja omanik sama aasta 1. märtsi seisuga, juhul kui ta esitab käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud taotluse jooksva aasta 1. juuliks.
(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud taotluse alusel makstakse tasu ka järgmistel aastatel kuni uue taotluse esitamiseni. Tasu saamise aluseks olevate asjaolude muutumisel tekib õigus suuremale tasule pärast täiendava taotluse esitamist lõikes 3 sätestatud korras. Kinnisasja omaniku vahetumisel tekib uuel omanikul tasu saamise õigus pärast lõikes 2 sätestatud taotluse esitamist lõikes 3 sätestatud tähtaegadest lähtudes.
(5) Tasu jooksva aasta eest makstakse välja hiljemalt sama aasta 1. detsembriks.
(6) Korteriomanditeks jagatud kinnisasja puhul võib käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud taotluse esitada korteriühistu või korteriomandite valitseja. Sellisel juhul makstakse hüvitis korteriühistule või korteriomandite valitsejale, kes on kohustatud vastava hüvitise maksma korteriomanikele või tasaarvestama selle majandamiskulude nõudega.
(7) Tasu saamise nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. Aegumistähtaeg algab iga aasta 1. juulist.
[ jõust. 26.03.2007]
