Summa, mida koduomanik nüüd maksma ei pea, saab arvutada nii, et korrutada maa maksustamishind maksumääraga ja jagada sajaga.

Rahandusministeeriumist rõhutatakse, et vabastuseks tuleb täita hulk tingimusi. Isik peab olema maa omanik või maa kasutaja. Maa peab olema elamumaa või maatulundusmaa, mille koosseisu kuulub õuemaa kõlvik.

Maal peab asuma hoone. Ning selles hoones on maa omaniku või maa kasutaja püsiv elukoht vastavalt rahvastikuregistrisse kantud elukoha andmetele.

Nutikamad, kel on kinnisvara korraga mitmes kohas, on seetõttu juba usinalt välja arvutanud, missugune maja või korter on kõige kasulikum oma päriskoduks vormistada. Sest olgu kinnisvara kui palju tahes, maksuvabastus rakendub vaid ühele – ikka sellele, kuhu kodanik on end sisse kirjutanud.

Üllatav on see, et Eesti Vabariigi ajal ei kehti sissekirjutusele ranged reeglid. Inimene võib kirjutada end ametlikult elama kuuri alla või garaaži, peaasi et ehitisel on mingi aadress.

“See on ausalt öeldes mõistusevastane, et teoorias on võimalik end sisse registreerida hoonesse, mida ei olegi olemas. Või on registris hoone, aga tegelikult on ehitamine pooleli või pole veel ehitama hakatudki,” arutleb Vigala vallavanem Priit Kärsna.

Ta toob näite, et teoreetiliselt võib inimene end elama kirjutada kas või alajaama keset põldu. Ka pole oluline, et hoone, mida inimene oma elukohana sissekirjutusel teatab, oleks riiklikus ehitisregistris.

Muudatusest tekkiv võit on paikkonniti erinev. Nii jääb Pala vallas kodanikule, kel 1000 m² koduõue, taskusse 6−9 eurot aastas, Kohtla-Nõmmel 6−10, Aseris 7−15, Kärdlas 11−28 ja Võrus kuni 30 eurot.

Samas suurlinnades ja nende lähivaldades on taksid hoopis teised. Viimsi elanik võidab oma koduõue 1000 m² pealt arvestuslikult 160−384 eurot, Saku elanik 70−120, pärnakas 200st rohkem kui 500 euroni, Tallinna elanik kuni 700 eurot, pealinna kallimates piirkondades veelgi enam.

Maainimesed kipuvad nüüd maamaksuvabastust võrdlema elektri hinnatõusuga, see aga lajatab kõigile ühtlaselt, täie rauaga.