MARJE JOSING: Praegune toit on tulevikus luksus!
Toiduhinnad sööstavad meil ülespoole kiiremini kui mujal Euroopas. Milline on must stsenaarium?
Eestis toodetakse küll palju toiduaineid, aga kuna elanike ostujõud jääb madalaks, läheb toodang sinna, kus selle eest rohkem makstakse. Naabreid ei saa ju valida ja meie naabruses juhtub olema mitmeid rikkaid riike. Näiteks Soome ja Rootsi, ka Venemaal leidub suure ostujõuga inimesi.
Aga positiivne stsenaarium?
See käivitub siis, kui sissetulekud suurenevad.
Saabusite äsja Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) toiduahela võrgustiku nõupidamiselt. Kas seal kõlas ka soov kaubandust korrale kutsuda?
Turumajandusega riik ei saa kaubandusele survet avaldada.
Tõsi on aga see, et Euroopas on kaubanduskette kontsentreerumise tõttu jäänud järele väga vähe, nende turujõud on suurenenud ja konkurents kipub kaduma.
Kui aga toiduahela üks lüli kujuneb väga tugevaks ja teise osa moodustavad omavahel kisklevad väiketootjad, on tegu ebavõrdsete partneritega. Üks võtab koore.
Siiski ei saa öelda, et ainult jaekaubandus on hindu tõstnud.
Põllumehed räägivad sisendite kallinemisest.
Jah, Euroopa põllumehed kurdavad, et nii kui neil rohkem raha tekib, siis see ka ära võetakse. Aga üldiselt on tootjate majanduslik olukord parem kui madalate hindade ajal.
Toiduturg on üleilmne, selle mõjutajaid on palju. Ka riikide elatustasemete vahed on väga suured.
Euroopas on riike, kus elanik kulutab toidule üksnes 12% väljaminekutest. Enamik prantslasi ja itaallasi ei vaadanud paar aastat tagasi üldse toidu hinda. Osteti, mis meeldis.
Viimasel ajal on hakatud ka rikastes riikides toidu hinda vaatama. Poes käiakse tihedamini, korraga ostetakse vähem kaupa - mida rohkem sa korraga ostad, seda raskem on pere eelarvet planeerida ja seda rohkem viskad toitu ära.
Kui palju ära visatakse?
Nii palju, kui maailmas on toitu puudu, visatakse seda ka ära. Nii palju, kui on inimesi näljas, on neid, kes liiga palju söövad.
Kui lähed Pariisis restorani, kantakse sulle ette selline hiiglaslik ports, mida pole lootustki ära süüa. Sellest jätkuks minule, minu koerale ja veel kolmele naabrikutsule.
Kreeka köögikultuuris peab toitu üle jääma, see näitab külalislahkust.
Aga sellised asjad hakkavad majandussurutise tingimustes muutuma. Toitlustus on kaotamas Euroopas turuosa, inimesed käivad vähem väljas söömas ja teevad ise rohkem kodus süüa.
See tähendab, et toidukaupade hinnad jätkavad tõusmist?
Karta on. Veepuudus saab kõige suuremaks probleemiks aastakümnete pärast. Lõuna-Euroopas on juba näha, kui palju veepuudus toiduainete tootmist takistab.
Tuleviku maailm ei saa toituda samamoodi kui meie praegu. Kõik peavad tulevikus oma toitumisharjumusi muutma, suured poed kaovad tulevikus arvatavasti ära, liha saab luksuskaubaks... Toit muutub strateegiliseks kaubaks.
Meie elame tuleviku mõttes heas piirkonnas. Iseasi on see, kas meie elanikkond on tulevikus ostujõuline või läheb kõik siin toodetu ekspordiks.
Toidu hinnad on kõvasti tõusnud igal pool maailmas, aga kas vastab tõele, et Eesti on hinnatõusu poolest esirinnas?
Eesti on toidukaupade hinnatõusu poolest Euroopas esimesel kohal. Kui Euroopa Liidus oli keskmine aastane hinnatõus 3,4 protsenti, siis Eestis 10,4 protsenti.
Toorme hinnad on kõikide riikide jaoks ühtemoodi tõusnud, aga mõnedes on jõudnud see hinnatõus rohkem jaehindadesse, mõnedes vähem.
Meil kajastub toorme hinnatõus jaehindades väga jõuliselt.
Miks nii?
Põhjuseid on palju. Üks on see, et Eestis oli hinnatase keskmiselt 25% ELi keskmisest madalam.
Hindu kergitab ka jaekaubandusvõrgu väga kiire areng, suur investeerimisvajadus. Vanades liikmesriikides on kaubandusvõrk välja kujunenud ja kasumitaotlus ei ole kaupmeestel nii suur.
Tundub, et ka tarbija pole just eriti tugevalt turujõule vastu seisnud ja on kallist toitu ostnud.
Aga mida saab tarbija muud teha, kui olukorraga leppida?
Kauplustes on eri kaupade osas väga suured hinnavahed. Suhkur võib maksta 1.10 kuni 1.60 euroni paari kilomeetri raadiuses.
Nüüd on kõikides kauplustes soodusmüügid, üks kampaania järgneb teisele, et ostjaid meelitada. Samas on elutempo kiire ja inimestel pole väga palju aega mööda poode joosta ja sooduspakkumisi otsida.
Aitab see, kui tarbija lihtsalt ei osta üht või teist kaupa ja kauplus tunnetab, et ei suuda seda kaupa sellise hinnaga müüa.
Ma ei näe mingit teist jõudu, mis turgu mõjutaks. Ansip ega Savisaar ei saa kauplustele hindu ette öelda.
Samas on valitsuse ülesanne tagada turul konkurents. Mida tihedam on konkurents ja läbipaistvamad mängureeglid, seda õiglasem on hind.
Eesti turg on väike ja siinsed tootjad on huvitatud ekspordist. Hea näide on see, mis toimus eelmisel aastal köögivilja ja kartuliga.
Jah, Eesti võib olla kartulitootja riik, aga kui leitakse võimalus müüa seda näiteks Venemaale, Soome või Rootsi, siis sinna see kartul ka läheb.
Ärilisest seisukohast on õige müüa sinna, kust saab kauba eest parimat hinda. Meile tuleb aga sisse odavam importkaup.
Võib juhtuda, et oleme küll suur toidutootja maa, aga tarbime importkaupu, sest oleme head eksportijad.
Tootja võib öelda, et kui tahate osta minu head kaupa, siis maksate sama hinda mis soomlane või rootslane. Meie naabruses on väga kallid riigid ja meie hinnad ühtlustuvad nende hindadega paratamatult.
Olemegi olukorras, kus hinnad erinevad veidi, aga palgad kordades. Nii et häda ei ole hindades, vaid palkades. Hinnad on eri riikides ühtlustunud palju kiiremini kui palgad.
Kuidas olete rahul kohaliku toidu osakaaluga meie kaupluses?
Piimatoodete ja leiva-saia valik on väga hea. Sortimendi poolest pole Eestil küll midagi häbeneda.
Eesti tarbija tahab värsket ja ehtsat kaupa ning seda, et see erineks n-ö keskmisest eurokaubast - paljude lisaainetega ja kaua säilivast toodangust. Kui Eesti kaup läheb sarnaseks Saksa kaubaga, pole põhjust enam kodumaist eelistada. Ainult patriotism ei pane ostma.
Ka tootmine pole määrav. Näiteks Iirimaa on suur piimatootja, aga suund on ekspordile. Sealsed piimaletid on meie omadega võrreldes kehvad - sealt võib leida Saksa jogurteid ja muud kaupa, mida tuuakse odavamalt sisse.
Reaalpalk langeb Eestis juba 2,5 aastat järjest. Kuidas on see tarbijate käitumist mõjutanud? Millest on ostjad loobunud?
Enamik tarbijaid on ostuharjumusi muutnud. Loobutud on kommidest, näksidest ja muust, mis ei ole eluliselt vajalik. Rohkem on hakatud tarbima köögivilju, alkoholi aga vähem.
Mida väiksem on pere sissetulek, seda suuremad on muutused.
Neid, kes ei muutnud oma tarbimisharjumusi, on mulluse toitumisharjumuste uuringu põhjal ainult 17%. Seega on vaid väike osa saanud toituda endisel moel.
Ostetava toidu kogust vähendas 38% elanikest, mis tähendab ka, et visatakse vähem ära.
Valmistoidu ostmise asemel on hakatud ise rohkem süüa tegema. Sagedamini on hakatud hinda vaatama, kulude kohta rohkem arvestust pidama.
Buumi ajal paljud inimesed hinda ei vaadanud, mehed eriti. Osteti harjumuse ja pakendi värvi järgi.
TNS Emori andmetel ei saa 37% Eesti inimestest lubada endale piisavalt puu- ja köögivilju, sest need on liiga kallid.
Nii ei saa üldistada. Eesti juurviljad on toidukorvis üks odavaim kaup. Kui on vaja odavalt süüa teha, ostad porgandit, kapsast - ühepajatoitu saad suure pajatäie väikese raha eest.
Vastajad võisid selle küsimuse puhul mõelda kallimaid puu- ja köögivilju - kirsse, mureleid ja apelsine. Võib-olla neid ei saa kõik endale lubada.
Sama on kalaga. Ei saa küsida, et kas kala on sinu jaoks kallis. Mõni kala on väga kallis, mõni täiesti taskukohane.
Ega puu- ja köögivili ole ka Euroopas väga odav.
Naljakas, et hooajal võivad olla meil nektariinid, virsikud ja viinamarjad tunduvalt odavamad kui nendes riikides, kust need pärit on. Kui augustis maksid nektariinid siin natuke üle euro, siis Hispaanias neid alla kahe euro ei näinud.
Mis on Eestis liiga kallis, millest võiks loobuda?
Alkoholist ja suitsetamisest võiks loobuda. Nendele pahedele kulutatud raha eest saaks väga palju toiduaineid osta.
Kui kokku hoida, siis nende toiduainete pealt, mis ei ole tervisele kasulikud - kõik need värvilised veed ja kommid, kartulikrõpsud. Sellest on palju räägitud, aga kui vaatad ostukorve kassa juures, mõtled, et see jutt on kurtidele kõrvadele.
Jah, siin on palju peresid, kes elavad väga nappides tingimustes ja peavad väga ökonoomselt hakkama saama.
Teisalt on Eestis saamas probleemiks ülekaalulisus. Osa inimesi võiks toidu tarbimist oluliselt vähendada, ilma et tervis kannataks. Vastupidi, tervis läheks paremaks.
Kas euro tõstis hinda?
Liitusime euroga väga kiire inflatsiooni ajal. Piltlikult öeldes sattusime lumelaviini alla.
Maailmaturul tõusid tooraine hinnad 40-50-60 protsenti, võimatu on öelda, mis on konkreetselt ühe või teise hinnatõusu põhjus.
Kui maailmaturul poleks olnud nii kiiret hinnatõusu, oleks saanud muutusi Eestis paremini jälgida.
On vandenõuteooria, et valitsus sõlmis kaupmeestega kokkuleppe, et nad kannataksid euro saamise nimel hindade tõstmisega mõnda aega, et inflatsioonikriteeriumi täita. Kui euro käes, võisid nad saamata jäänud kasumid kuhjaga tagasi korjata...
On ka selline vandenõuteooria, et hinnatõus tehti ära enne euro tulekut.
Teooriaid võib olla igasuguseid, aga ükski meid ei lohuta. Fakt on see, et hinnad on kõvasti tõusnud ja toit on 10 protsenti kallim kui aasta tagasi.
Eesti kaupmeest ei saa siis ahnuses süüdistada?
Ma ei nimeta seda ahnuseks. See on äriloogika.
Ettevõtja võtab turult parima hinna, mis ta saab. Riigi ülesanne on tagada, et turul püsiks konkurents. Kui turg toimib, peaks kasum jaotuma õiglaselt.
Eestis orienteerub jaekaubandus hindades paremini kui põllumajandussektor ja on seetõttu läbirääkimistel paremas positsioonis.
Millised on mahetoodangu väljavaated? Paistab, et selle turule jõudmine edeneb visalt.
Euroopas on see suurenev trend, aga vastu räägib maailma toidunappus. Maailm ei ole suuteline tootma kasvavale elanikkonnale piisavalt toitu. Aafriklastele ei ole mõtet rääkida mahetoidust, sest nad on näljas isegi intensiivse tootmise tingimustes.
Mõnes Aafrika riigis moodustavad toidukulud 80% pere kogukuludest. Ja toidust moodustab 80 protsenti mais.
Kui maisi hind tõuseb aastaga 60 protsenti, mis võimalus on sellel perel oma lapsi toita? Teistes riikides aga arutatakse mahetootmise üle.
Kas nii suur hinnavahe mahe- ja tavatoodangu vahel on õigustatud? Mahekaup on Eestis lausa mitmeid kordi kallim.
Mahetoidu osakaal on väike, see on ikka nišikaup. Eriti suur on hinnavahe Eestis, kus on näiteks mahejahu viis korda kallim kui tavaline. Tarbija on nõus maksma 20-30-40 protsenti rohkem, aga siis tuleb piir ette.
Kui toodangumaht oleks suurem, saaks ka hinda alla. Meil on mahud väikesed ja toodang kallis, mis omakorda tingib selle, et seda ei osteta. Justkui nõiaring.
Sõitsite suvepuhkuse ajal Euroopas ringi. On siis mujal toit samas hinnas või odavamgi kui Eestis?
Käisin 11 Euroopa riigis. Eesmärk oli puhata, mitte toidu hindu vaadata, aga vahel oli lihtsalt vaja süüa osta.
Märkasin, et ei ole erilist vahet, kas ostan tavalist igapäevast võileivamaterjali ja tomateid Eestist, Poolast, Saksamaalt või Hispaaniast. Hinnatase on enam-vähem sama.
Miks on Eestis toit kallinenud rohkem kui mujal Euroopas?
Kristjan Pungas, rahandusministeeriumi makromajanduspoliitika osakonna analüütik
Toiduainete kiire kallinemine algas möödunud aasta sügisel, kui ebasoodsatest ilmastikuoludest tingitult osutus saagikus tavapärasest väiksemaks. See tõi kaasa maailmaturuhindade kiire tõusu.
Suuremal määral mõjutas see väikseid avatud majandusi – nagu Balti riigid –, kuna tootjate, vahendajate ja kaupmeeste lepingute tingimused on võrreldes teiste Euroopa riikidega paindlikumad.
Eesti toidukaupade hinnatõusu teine põhjus on paranenud ekspordivõimalused, kuna aastataguse kehva saagikuse tõttu Venemaal oli sinna võimalik müüa toiduaineid, näiteks piimatooteid ja aiasaadusi, kõrgema hinnaga kui siseturul. See tekitas hinnatõususurve ka siinsetele jaehindadele.
Kolmas põhjus on kaubanduskettide juurdehindluse tõstmine. Paranenud majandusolukord on võimaldanud neil tõsta marginaali, mis oli selle aasta teises kvartalis kõrgtasemel.
Roomet Sõrmus, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja juht
Kuna Eestis on toiduainete hinnad ELi riikide keskmisest madalamad, toimub hindade ühtlustumine ühisturul.
2009. aastal oli Eestis ja Lätis toiduainete hinnatase 75% ELi riikide keskmisest, samas Saksamaa toiduainete hinnatase oli 108%.
Samas on Eestis toiduainete käibemaksumäär üks ELi kõrgemaid (20%).
Unustada ei saa sedagi, et meie põllumajandustoetused on kolm korda ELi keskmisest madalamad, põllumajanduses kasutatavat diislikütust maksustab riik üle viie korra ELis nõutavast kõrgemalt – see kõik mõjutab toiduainete hindu.
Majandussurutise tingimustes toimus Eestis põllumajandussaaduste ja ka toiduhindade oluline alanemine.
Põllumajandussaaduste kokkuostuhindade langus oli seejuures eriti drastiline. Madalate hindade baasilt on ka hinnatõus protsentuaalselt kiirem.
Hinnatõusu on mõjutanud ka Eesti toidukaupade jaoks soodne olukord eksporditurgudel. Kuna Eesti toidutööstuste kogumüügis on ekspordil suur tähtsus, mõjutab see otseselt ka siseturu hindu.
Euroopa suurim hinnatõus
Toidukaupade jaehindade tõus aasta jooksul (august 2010 − august 2011)
| Eesti | 10,4% |
| Läti | 8,4% |
| Leedu | 8,4% |
| Bulgaaria | 8,1% |
| Ungari | 6,9% |
| Inglismaa | 6,2% |
| Soome | 6,2% |
| Tšehhi | 4,9% |
| Poola | 4,7% |
| ELi keskmine | 3,4% |
| Taani | 3,3% |
| Prantsusmaa | 3,0% |
| Saksamaa | 2,8% |
| Kreeka | 2,7% |
| Itaalia | 2,1% |
| Rootsi | 1,9% |
| Hispaania | 1,6% |
| Iirimaa | 1,4% |
| Portugal | 1,4% |
| Norra | –0,5% |
| Šveits | –3,2% |
Allikas: Eurostat
