Diviisi kuulusid ka Haapsalus, Pärnus ning Tapal paiknenud hävituslennuväe polgud. Neist viimasel on Mathias Rusti looga palju pistmist.

Seda lugu kirjutades sõidan ma ühte nukravõitu monoasulasse Ivtšenkoga kohtuma. Vana tšekist vaatab mind teraselt ja püüab kindlaks teha, kas ma Rusti lennust ka rohkem tean, kui seni avaldatud. Veendudes, et üht-teist siiani vaikimisega ümbritsetust ma ikka tean, muutub ta sõnu seades väga ettevaatlikuks ning valivaks. Et mitte öelda valvsaks. Tasapisi see taandub ning eriosakonna ülemgi arvab oluliseks, et rahvas peab tõde teadma. Paraku, enamasti ikka tagantjärele.