Meelis Einstein: Keskkonnatasud tuleb esialgu külmutada
Tänases Maalehes kirjutame, et praegune keskkonnatasude määramise süsteem kehtib 2015. aasta lõpuni, seejärel on aga keskkonnaministeeriumil plaanis kasutusele võtta uued loodusressursside kasutamise põhimõtted, näiteks kehtestatakse suure tõenäosusega kaheosaline kaevandamisõiguse tasu – mahupõhine tasu ja püsitasu.
Keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus kinnitas, et riigi põhimõtteks on pigem maksustada maavarade jt loodusressursside kasutamist ja saastamist kui ettevõtete tegevust ja tööd. Nii on praegu ja jääb ka tulevikus eksisteerima kahte liiki keskkonnatasusid: loodusvara kasutusõiguse tasu, mida makstakse maavarade kaevandamise ja vee tööstuses kasutamise eest ning saastetasu, mida makstakse keskkonna saastamise eest.
Praegu peab keskkonnaministeerium läbirääkimisi ettevõtjatega, põhiküsimus neil kõnelustel on kahtlemata see, kui suure maksukoormuse keskkonnatasude iga-aastase kerkimise näol maavarasid kasutavad äriühingud välja kannataksid. Eeldatavasti jääb keskkonnatasude tõus alates 2016. aastast vahemikku 3–10%. Aasta lõpuks soovitakse juba konkreetsed maksumäärad ja kasvuprotsendid välja öelda.
Nüüd kommenteeris plaanitavat keskkonnatasude tõusu ka ASi Kunda Nordic Tsement tegevdirektor Meelis Einstein. Järgnevalt tema seisukohad.
„Alati kaevandatakse nii palju, kui on äri tegemiseks vaja ja mitte rohkem ega vähem. Ma küll ei näe, kuidas kaheosaline kaevandamisõiguse tasu saab seda lihtsat reeglit kuidagi muuta. Kes soovib teha mitmekordse ümberlaadimise ja ladustamise lisakulutusi aastaid varem, kui kauba saab ära müüa? See lihtsalt ei tule kõne alla. Teine lugu on tehnoloogilise maavaraga. Lubjatehas, tsemenditehas ja põlevkiviõli tehas, aga ka elektrijaam on igaüks väga suur investeering ja vajab kindlasti maavara ressurssi oma eluea jaoks, mis võib vabalt olla üle 50 aasta.
Piisavat ressurssi omamata, et saa suuremaid investeeringuid otsustada. Kui selle hädavajaliku reservi eest peab kogu aeg fikseeritud tasu maksma, siis makstakse maavara kinni mõnel juhul mitmeid kordi. Meil on näiteks savikarjäär, kus on meile savi 150 aastaks. Küsimusele, kas olem nõus iga aasta sellest 10% fikseeritud tasu kinni maksma, on väga lihtne vastata, mitte mingil juhul. On selge, et tehnoloogilise maavara osas ei tule kaheosaline tasu kõne alla. Teine lugu võib olla väikeste liiva ja kruusaaukudega, kus mingeid investeeringuid ei ole vaja teha, kutsud kopa kohale ja laed materjali peale.
Tasu tõus on esialgsete numbrite järgi, mis on ainult 5 aastaks, väga suur. Üks häda on lühike perspektiiv, sest teadmisest ainult järgneva viie aasta kohta ei piisa, et kaaluda suuremate investeeringute tegemist. Peaks olema teada, mis juhtub vähemalt järgmise 10 aasta jooksul. Tasude tõusu võimalust on samuti raske näha, sest on seni tõstetud 20% ja 30% kaupa aastas, alles viimastel aastatel on tõus jäänud 5% juurde, seda tänu liitude võidule Riigikohtus 2013. Tasud tuleks järgmiseks kolmeks aastaks külmutada ja siis võib olla inflatsiooni võrra tõstma hakata.
Kui suure tasu ettevõtted välja kannataksid on äärmiselt keeruline vastata, sest kaevandajad on väga erinevad. Kes toodab õli, kes pakub kruusa või liiva. Siin tuleb arvesse võtta kõiki maksusid. Hiljuti kadus ära madalama aktsiisiga diiselkütuse kasutamise võimalus, elektrienergia on meil näiteks kallim kui Skandinaavias. Tuleb ka arvestada, et me ole konkurentsiolukorras naaberriikidega.“
