Küll aga viis selline saatusekäik ta kokku Otto Tiefiga. Mehega, kes 18. septembril 1944 moodustas Eesti Vabariigi valitsuse, mida on nimetatud ka Otto Tiefi valitsuseks.

"Ma ei ole tahtnud neist asjadest suurt rääkida. Usun, et paljud faktid saavad avalikkuse jaoks teatavaks nüüd esimest korda," jääb teadusemees Martin Lihu tagasihoidlikuks. 

Isa tapeti Tartu vangla õuel

"Pärast kevadist koolilõppu toimus meil tookord klassiga Lõuna-Eesti ekskursioon. Sõitsime Tartust tagasi koju rongiga, sest meid sõidutanud veoauto oli vahepeal rikki läinud. Nii kui Jõgeval jaamas rongilt maha astusin, tulid kaks meest mulle juurde ja panid käed raudu," meenutab 82aastane Lihu enda arreteerimist. Määrus noormehe vahistamiseks oli välja antud jaanipäeval.

Põhjuse selleks andis kuulumine Relvastatud Võitluse Liitu (RVL). Tegu oli vabatahtliku, salajase ja relvastatud rahvusliku vastupanuliikumise organisatsiooniga, mille eesmärk oli võidelda Eesti au ja sõltumatuse eest. Järgmisel päeval viidi Martin Lihu Tartusse ülekuulamisele. 

"Õhtul algasid ja kestsid varahommikuni välja. Nõuti nimesid ja ülevaadet meie tegemistest. Kaks nädalat olin Tartus, siis läks sõit Tallinna Pagari tänava majja. Seal jätkus kõik kuni detsembrini. Alles siis tehti otsus: riigireetmise ja relva omamise eest 10 + 5 aastat."

Maikuus 1949 viidi süüdimõistetud edasi Narva vanglasse. Nagu Martin Lihu meenutab, oli neil seal mitu tugevat poissi, kellel oli kindel soov põgeneda. "Lootsime seda teha siis, kui meid tapiga hakatakse rongile viima. Aga sellist võimalust ei tulnud ja edasine tee kulges Leningradi vanglasse, kust sügisel viidi meid läbi Sverdlovski Karagandasse. Kolm nädalat olime teel," räägib Lihu.

Põhjused, miks Martin RVLi astus, ulatusid 1941. aasta suvesse. See oli 4. juulil, mil punavõimu esindajad tulid nende Jõgeva vallamaja naabruses asuvasse kodutallu. Otsiti vallasekretär Jaan Tamme. 

Viimast ei leitud, küll aga võeti Peetri talust kaasa taluperemees Jaan Liho, Martini isa, ning üks kodus olnud poegadest, 1924. aastal sündinud Endel. Teekond viis esialgu läbi vallamaja Painküla raudteesillani, kust siis õhtul mindi edasi Jõgeva raudteejaama.

"Isa töötas parajasti aias, kui venelased tulid. Peale meie oli kinni võetud veel neli inimest," räägib Martini vend Endel Liho.

Kinni oli võetud ka autoga vallamaja juurde sõitnud Tartu mees Reinhold Kull koos oma Treffneris õppiva poja Leopoldiga. Nii hakati relvastatud valve all Jõgeva jaama poole astuma.

Endel meenutab, et tema õnneks lähenes jaama jõudes Tallinna poolt kaubarong ning ta hüppas rongi eest viimasel hetkel läbi. Venelane pistis karjuma, kuid ei saanud püssi nii kiiresti laskevalmis. Lõpuks tulistati korra, kuid Endel pääses jõe poole jooksu. 

Ülejäänud viis arreteeritut viidi Tartusse, kus nad lasti
8. juulil kurikuulsa vangla õuel maha. Endel oli sellest pääsenud. Juba septembris astus alles 17aastane Endel Saksa sõjaväkke. 

Spordipoisi viis aastat

Tema sõduritee lõppes pärast nelja haavatasaamist ja Tšehhi põrgu läbimist Poolas, kus ta uuesti venelaste kätte vangi langes. Vangilaagrist pääses ta lõpuks välja kui sakslane, seda tänu oma perfektsele saksa keele oskusele. 

Nii jõudis ta Saksmaale, kust 1950. aastal vanema venna Johannese eestkostel Kanadasse rändas. Praegu elab varsti 90aastaseks saav Endel Liho Niagara kose lähistel St. Catharines. 

Martin on Peetri talu poistest ainuke, kes kannab perekonnanime Lihu. Kõik teised on või olid Lihod. "See segadus nime kirjutamisel tekkis sõja-aastatel ja nii jäigi," märgib mees selgituseks.

Koolipoisina Siberi-tee ette võtnud Martin Lihu oli mitte ainult hea õpilane, vaid ka väga edukas sportlane. Ta jõudis veel enne arreteerimist tulla Eesti noortemeistriks jäähokis, oli Tartumaa meister suusatamises, kergejõustikus ja krossijooksus. Talle kuulusid neljal jooksualal Tartumaa noorterekordid ning Eesti koolinoorte meistrivõistlustel saavutas teise koha 400 meetris. Lisaks oli ta valitud Jõgeva keskkooli kehakultuurikollektiivi esimeheks.

Tema viimane suurem sportlik õnnestumine oli Eesti koolinoorte meistritiitel jäähokis, kuigi aastate jooksul ei ole teda meistermeeskonna nimekirjas kunagi esitletud.

"Viimases kohtumises Tallinna meeskonnaga, mis lõppes 2 : 2, põrkasin nende ründajaga kokku ja mind viidi rangluumurruga kohe väljakult haiglasse. Kui koju tagasi jõudsin, olid pildid ja lehelood tehtud ning sedaviisi ma sellest nimekirjast välja jäingi."

Sõnade kinnituseks võtab Martin välja suure Stalini-aegse diplomi, kus kirjas, et Martin Lihu tuli 29. veebruaril (tegelikult lõppes turniir 1. märtsil) 1948 Eesti koolinoorte meistriks jäähokis.

See mäng jäi ka viimaseks, sest järgmisel aastal oli ta juba Karaganda oblasti Pestšani erirežiimiga laagrite Spasski vangilaagris.

"Seal olid valdavalt 25 + 5
saanud mehed. See ei olnud küll surmalaager, kuid järelevalve oli kõrgendatud. Õnneks pääsesin sealt varsti tulema. Kuna olin koolis tegelenud fotograafiaga, siis pandi mind ka laagris pilte tegema. Vaja oli vange pildistada. 

Saatus viis kokku Tiefiga

Fotolaboris töötasin poolteist aastat koos sõjaeelse tuntud ajakirjaniku Ilmar Petersoniga. Kuni mind tabas äge pimesoolepõletik ja sattusin haiglasse," meenutab Martin Lihu.

Haiglas, kuhu ta sattus, tunti aga puudust velskritest, ja nii tehti Martin Lihule pärast paranemist ettepanek jääda haiglasse tööle. Ta õppis uue ameti selgeks ja jäigi velskrina tööle.

Lihu ütleb, et haiglas oli elu mitmeski mõttes parem. "Meil oli seal koos hea eestlaste seltskond eesotsas haigla röntgenis töötanud Otto Tiefiga ja doktor Rein Põllumaaga. 

Toidumured vähenesid, lisaks toodi haiglasse jodeeritud piiritust, millest siis joodi välja töötlesime. Piiritus oli aga laagrites kõva valuuta." 

Eestlased hakkasid igal nädalal omavahel koos käima ja maailma elu üle arutama. 

"Tief oligi väga elurõõmus ja teotahteline inimene. Ta rääkis meile oma põhimõtetest, sellest, miks ta 1944. aasta sügisel valitsuse moodustas ja Eestist ei lahkunud. Kuigi talle pakuti võimalust sõita Rootsi, otsustas ta ikkagi jääda. Temas oli selline lihtne talupojatarkus, mis mõjus väga sümpaatselt," iseloomustab Lihu Tiefi. 

Lihu oli Otto Tiefiga koos kuni oma vabanemiseni 1954. aasta juunis. Tiefi ootasid ees uued vintsutused. 

KGB hoidis mehel silma peal, see tähendab, et ta pidi 1965. aastast alates elama Läti NSVs Ainažis (Heinastes).

Sellest kuulsid ka tema laagrikaaslased doktor Põllumaa ja Lihu. Paaril korral käidi vana sõpra ka Lätis vaatamas. Kuni viimaks sündis meestel plaan tuua Otto Tief salaja Eestisse, et talle siin korralikku arstiabi võimaldada. Doktor Põllumaa kuulas esialgu maad Tiefi toomiseks Tartusse, kuid see mõte laideti kohe maha. Siis langes valik Ahja maahaiglale, kus töötas Põllumaa hea sõber.

"Ühel septembripäeval 1975 võtsime minu vana Zaporožetsi ja sõitsime Põllumaaga Lätti. Kohale jõudsime õhtul, mil hakkas juba hämarduma. Tief jättis oma varanduse ja asjad sealse hooldaja kätte ning alustasime tagasiteed. Kuidagi mahtusime kolmekesi väikesesse autosse ära," jutustab Lihu.

Kunagisel valitsusjuhil jäi siis veel elada napp pool aastat, kuni ta 1976. aasta märtsis samas Ahja haiglas ka suri.

Aga tänu Martin Lihule pidas üle aastakümnete vastu ka üks unikaalne lipp. Venelaste sissetulekul 1940. aastal likvideeriti Jõgeva noorkotkaste ühing. 1931. aastal õnnistatud lipu andis toonane kohalik noorkotkaste juht Herbert Kommusaar enne ühingu likvideerimist Jõgeva vallasekretäri Jaan Tamme kätte. 

"Kuna meie elasime vallamaja vastas ja olime Tammega usaldusväärses läbisaamises, tõi ta lipu ohutuse mõttes meile hoiule. Pärast vend Eriku mobiliseerimist Saksa sõjaväkke augustis 1944 jäi see lipp aga ema ja minu hoida. Majas me seda hoida ei julgenud. Panime ühte raudkasti, tinutasime selle õhukindlalt kinni ja matsime kuivati põranda alla maa sisse."

Seal püsis lipp üle kolme-kümne aasta. Vaatamata sellele, et talu oli rüüstatud ja kuivati hävis samuti, ainult varemed püsisid püsti. Kuni 1977. aastal tulid Eestisse Kanadas elanud venna Johannese abikaasa ja tütar.

"Siis läksime ühel ööl vaikselt sinna kuivati varemete vahele ja kaevasime raudkasti maa seest välja. Lipp oli hästi säilinud," kirjeldab Martin uskumatut lugu. "Venna pere oli nõus riskima ja viima lipu vabasse maailma, Kanadasse."

Kuigi nende tagasilend pidi algama Tallinnast üle Leningradi Torontosse, siis riski vältimiseks sõideti Leningradi autoga. "Venna abikaasa peitis lipu enda riiete alla keha ümber, sest kardeti tee peal puistamist. Leningradis pakkisid nad lipu juba kohvrisse ja jõudsid sellega Kanadasse. Ja 1989. aastal tõid nad selle tagasi Eestisse."

Erik Liho andis maa sees seisnud ja vahepeal Kanadas käinud erilise saatusega lipu 2001. aasta mais üle Kaitseliidu Jõgeva malevale. 61 aastat oli see olnud perekond Lihode käes.

Lõpuks eluga edasi

Martin Lihul õnnestus vaatamata vangilaagrile eluga edasi minna, kuigi ülikooli teda õppima ei lastud.

"Lõpetasin kõigepealt õhtukeskkooli. Siis õppisin Õisu tehnikumis toiduainete tehnoloogiat ja alles pärast seda õnnestus pääseda õppima EPA kaugõppeteaduskonda."

Pärast lõpetamist asus ta tehnoloogiainsenerina tööle Võhma lihakombinaati. Aastatel 1963-1967 elas ta oma perega Põltsamaal, kus töötas sealses põllumajanduskombinaadis peatehnoloogina. Seal leidis aset ka nimetamisväärne kohtumine NSV Liidu ühe tippmehe Anastas Mikojaniga.

"Toonane NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Anastas Mikojan külastas Põltsamaa põllumajanduskombinaati 1965. aastal. Tutvus veinitööstusega ja kosmonautide tarvis tehtud toodetega. See oli eravisiit. Ainsad fotod tegi sellest tähtsast külaskäigust üks kombinaadi töötaja. Mind palus direktor Meinhard Karelson sel visiidil olla tõlgiks, sest oskasin vene keelt teistest vist paremini. Uskumatu, et mind usaldati sammuma kõrvuti suure parteijuhiga," imestab Lihu veel nüüdki.


Otto Tief

- Sündinud 14. augustil 1889 Uuskülas Rapla vallas.
- Surnud 5. märtsil 1976 Ahjas Põlvamaal. Maetud Tallinna Metsakalmistule.
- Oli Eesti vabadussõja ajal sõjaväelane ja hiljem poliitik.

Haridus
- Peterburi ülikool, õigusteadus, jäi lõpetamata.
- Tartu ülikool, õigusteadus 1921.

Töö
- Eesti töö- ja hoolekandeminister 1927.
- Eesti kohtuminister 1928.
- Peaministri asetäitja ja siseminister Otto Tiefi valitsuses 1944.
- Vangistati 10. oktoobril 1944, mõisteti 10 aastaks vangilaagrisse.
- Pärast laagrist vabanemist oli tal keelatud tulla Eestisse.
- Sai loa Eestisse tulla 1955, asus elama õe juurde Raplamaal.
- Lahkus sugulaste juurde Donbassi Mospino linna 1958. KGB üritas agendiks värvata, pakkus võimalust elada Rootsis, aga Otto Tief keeldus.
- Kolis Läti NSVsse Heinastesse 1965.
- Elu lõpupäevad oli ravil Ahja maahaiglas.