Meil on pagulasperede lastelt mõndagi õppida
Mõnevõrra üllatasid konverentsil ameeriklannade Anna Marie DiPasquale’i ja Jodi Harperi ettekanded. Esiteks märkis DiPasquale, et nad ei nimeta uussisserännanute lapsi pagulasteks, vaid uuteks ameeriklasteks. Kas võiksime sellest eeskuju võtta ja kutsuda oma sisserännanute lapsi uuteks eestlasteks? Igatahes ütles Aune Valk sealsamas, et me ei tohiks ühelegi lapsele öelda, et ta ei saa olla eestlane.
Nad oskavad suahiili keelt
Teiseks üllatas, kui palju näiteid tõi DiPasquale selle kohta, kuidas sisserändajate lapsed õpetavad oma klassikaaslasi. Ehk siis, mida ameeriklased sisserännanutelt õpivad. Näiteks selline lihtne variant: Keeniast pärit õpilane kirjutab tahvlile suahiilikeelse tervituse ja õpetab seda lugema. Kohalikud lapsed on imetlenud, kui keerulist keelt Keenia lapsed oskavad. Kongost pärit õpilane on õpetanud oma kaaslasi Aafrika trumme mängima. Sedagi annab õppida. Geograafiatunnis korraldasid õpilased juba ise asjad nii, et klassi ühes nurgas oli Sudaanist, teises Nepalist, kolmandas Pakistanist ja neljandas Rwandast pärit õpilane. Need neli õpilast tutvustasid Ameerika klassikaaslastele oma sünniriigi geograafiat. Klass liikus rühmadena nurgast nurka, kuulas iga riigi esindaja tutvustuse ära ja sai selle kohta pitseri oma „välispassi”, nagu päriselt reisides. Kui küsiti, miks uued õpilased oma koduriiki tagasi ei lähe, selgitasid nood põhjusi. Nii kasvas geograafiatund üle ühiskonnaõpetuse tunniks. Uued ameeriklased on oma õpetajaidki õpetanud, selgitades neile, kust nad tulevad ja mis neile oluline on.
Niisuguste pedagoogiliste võtetega luuakse Ameerikas õhkkond, kus sisserännanute lapsed tunnevad end kohalikega võrdväärsetena ja turvaliselt.
Descartesi kooli kogemus
Eestiski on nupukaid õpetajaid küllalt, selgus Tartu Descartesi kooli sotsiaalpedagoogi Iiri Saare ettekandest. Ta märkis, et nende koolis õpib roma, leedu, soome, vene, süüria päritolu õpilasi. Esimesena tulid romad ja neid natuke kardeti – ikkagi suulise kultuuri esindajad jne. Kuid neile tehti individuaalsed õppekavad ja asi hakkas toimima. Järgmised „uued eestlased” enam nii väga ei hirmutanud. Tänu romadele sai kool ühe tugispetsialisti juurde.
Et eesti lapsed uustulnukatest paremini aru saaksid, on loetud noorematele klassidele ette Aino Perviku lastejuttu „Draakonid võõrsil” ja selle üle arutletud. Tulemused on olnud head. Eriti on lastele meeldinud improviseeritud näidendid, kus räägitakse väljamõeldud keeles ja üksteisest peab aru saama hääletooni ja kehakeele järgi. Mäng meeldib väga ka uussisserännanute lastele, sest selles on nad eesti lastega keeles täpselt võrdsed. Selliseid nutikaid töövõtteid oli Iiri Saarel rohkesti.
