Neist 12 on kadunud kummaliselt: taru on korras, puhas ja kuiv, kärjed on mett täis, kuid mesilasi mitte kusagil.

Metsallik tavaliselt ei käi talvel tarusid nii-öelda koputamas, mesilased võisid seega kaduda juba hilissügisel.

Mesinikku paneb imestama, et mitte keegi pole kärgesid puutunud, hiiredki mitte. “Esimest korda elus vurritasin kevadel mett ja esimest korda näen sellist katastroofilist pilti,” ütles naine.

Kui kasutada inimeste maailmas tuntud terminit, on mesilaspered mingil teadmata põhjusel teinud enesetapu.

Nurgapealsed pidasid vastu

Raplamaa mesiniku Allu Pärteli, kes mitu aastat Maalehe mesindusblogi pidas, ja Eha Veetamme mesilas jäi talve jooksul 26 tarust tühjaks 20.

Septembri keskel, kui mesilased olid söödetud, tegi Allu Pärtel veel varroatoositõrjet, aga enam peresid üle ei vaadanud. “Nüüd mõtlen, et võib-olla jäid tarud juba siis tühjaks,” jutustas mees.

Kui ta kevadel tühjad tarud avastas, leidis seletuse ka sügisesele veidrale vaatepildile. Nimelt ilmus siis mesilasse tohutult palju põldvarblasi ja rasvatihaseid. Tarust välja surema lennanud mesilased olid ilmselt rohus – lindude jaoks toidulaud.

Kummaline on see, et ellu jäid nelja taru pered, mis paiknesid mesila nurkades. Peale selle veel kaks peret veidi eemal.

“Ega ma praegu veel ei saa kindel olla, et need kuus alles jäävad. Aasta tagasi Pärnumaa tuttaval oli kevadeks 34 tarust kuus alles, aga lõpuks jäi ainult üks,” nendib Pärtel.

Mis juhtus, ei ole Pärtel veel selgeks saanud. Kärjed tarudes on mett ja sööta täis, nii et nälga mesilased ei surnud. Näha ei ole ka märke kõhulahtisusest.

Kuna internetis kirjutati varroalestade uuest vormist, mis ravimitele ei alluvat, puistas mesinik läbi kahe tarus surnud pere mesilased. Ühest tarust leidis ta kaks lesta, teisest ei ainsatki.

“Kaks lesta peret ei tapa ja pealegi on neil varroatoosiga pikkamööda minek. Nüüdne perede suremine on olnud aga väga äkiline,” rääkis Pärtel.

Ta tõi näiteks, et tarusse jäänud haudmest olid noored mesilased veel pea välja pistnud, aga selleks ajaks oli pere juba surnud ja tarus liiga külm.

Tarus surnud pered näitavad Pärteli sõnul seda, et ka mingist orientatsiooni kaotamisest, mida on seostatud mobiilimastidega, põllumajanduskemikaalidega jms, ei saa antud juhul rääkida.

“Kui jutt käib orientatsiooni kaotamisest, oleks pidanud need kaks peret ju kevadeni vastu pidama,” ütles mees.

Veetamme ja Pärteli kodust nelja kilomeetri kaugusel asuvas 16 perega mesilas on alles kolm peret. Paarikümne kilomeetri kaugusel on talvega otsa saanud terve mesila – 14 peret.

Sarnaseid teateid kuuleb ka mujalt ja leiab mesinike internetiportaali foorumist. Näiteks:

“Kõik 15 peret hukkunud, taru põhjas kümmekond surnud mesilast, sügisene sööt alles. Võrumaal.”

“36 talvituma pandud perest Järvamaal elus ainult 18. Sööt 90% ulatuses alles. Lihtsalt kohutav...”

Aina sagedamini on mesinike juttudes väljendit “mesilasperede kollaps”, mis seni on olnud tundmatu laastaja Ameerikas, kusagil kaugel. Kas nüüd siis on see jõudnud ka meile?

Aina läheneb

Et nii on, võib lugeda märtsi lõpus mesinike ette jõudnud Eesti Mesinike Liidu väljaandest – Kalle Toomemaa, “Vaikus mesilas ehk mesilasperede hukkumine”.

Selles, esialgu interneti kaudu laiemalt kätte saadavas trükises on esimest korda üksikasjaliselt kirjeldatud nii Euroopas kui ka Ameerikas aina ulatuslikumaks muutunud mesilasperede massilist kadumist, mida on hakatud nimetama kollapsiks.

Kollapsi põhitunnus on Toomemaa järgi see, et mesilased kaovad, ka surnud mesilasi pole tarus näha (või on neid õige vähe), maha jäetakse haue ja kärjed mee ning suiraga. Eritunnus on, et neid kärgesid ei puutu ei teiste perede mesilased ega kahjurid, ei sipelgad ega hiired.

Põhjuseid võib olla palju või on tegu mitme põhjuse koosmõjuga või jääb põhjus saladuseks.

Eestis on üsna tüüpiline, et need, kelle mesilas on toimunud häving, ei taha sellest avalikult rääkida. Mesinikele ja mesilatele on kehtestatud palju nõudmisi, inimesed ei taha sattuda kontrollijate tähelepanusse.

Viljandimaa mesinik Renno Lainevool, kes hiljuti algatas ülevaate saamise nimel sõltumatu küsitluse, rõhutas küll, et avalikkuse ette jõuab vaid kokkuvõte ja andmed jäävad saladuseks, kuid märtsis tehtud kokkuvõte on siiski pigem põgus.

Nii oleme olukorras, kus kollaps on kohal, kuid ülevaadet selle esinemisest pole ning nõutud mesinikud on üsna omapäi.

Toomemaa järgi otsib kogu maailm lahendust. Olukord on keeruline, hukkumise otseste põhjuste kõrval mängib kaasa foon, näiteks põllukemikaalid.

Ettevõtmised ulatuvad sinnani, et juba räägitakse ka kunstlikult tolmeldamisest, mis mesilasi põldudel asendaks.

Kollapsit on Toomemaa andmeil tulnud maailmas piirkonniti ette ka varasematel aegadel, kui põllumajanduses kemikaale ei kasutatud ja mobiilside vms, mille mõjudega ka mesilaste hukkumist on seostatud, oli inimestele veel tundmata.

Ent mitte kunagi varem pole hukkumine olnud nii massiline.



Aleksander Kilk: Süüdi võib olla varroalest

Eesti Mesinike Liidu juht Aleksander Kilk ütles, et tema arvates võib hukkumise põhjuseks väga suurel määral pidada ikkagi varroalesta ja sellega kaasnevate viiruste mõju. Ta hindas, et vahest 80% hukkumistest on seotud varroalestaga.

“Lest on muutunud resistentseks tavapärastele tõrjevahenditele, jääb alles ja kahjustab kooruvaid talvemesilasi. Varroatoositõrjet tuleks jätkata, kuid ravimeid tuleks vahetada,” pakkus Kilk üht vastumeedet.

Lest ei pruugi tervet peret tappa, kuid nõrgestab seda koos viirustega sedavõrd, et see viib suitsiidse käitumiseni.

Surnud mesilaste seast ei pruugi lestasid kohe märgata, kuna nad on pugenud mesilaste külge. Kilk soovitas veidi painutada mesilase tagakeha ja lestad ilmuvad nähtavale.

Mesinike liit on Kilgi sõnul mesinike toetuseks korraldanud langetiseproovide tasuta uurimise. Selleks peaks mesinikud veel enne aprilli lõppu toimetama proovid liidu kontorisse.

ML