Mets vajab toetust, mitte tühjalt kõmisevaid hüüdlauseid!
Metsa on aegade algusest kasvatatud nii oma tarbeks, müügiks kui ka selleks, et jahiloomadel oleks elupaik omast käest võtta ning inimesed saaks sügiseti marja- ja seenekorvid kuhjaga täis. Metsa ümber käib aina üks tants ja trall, sest kõike peab ju reguleerima. Olgu regulatsioonid mõistlikud või päris totrad – peaasi et keelaks, käseks, lubaks või võtaks metsaomanikult midagi ära.
„Kährikud“ ründavad metsateatise omanikke
Uus metsaseadus on paljuski inimlikum ja selle põhjal hakkavad erametsaomanikud taas uskuma, et ehk tema mets ongi päriselt tema oma, mitte meie oma. Väga hea! Kui oma mets, siis otsustan, kas raiun metsa või mitte, kuid seda loomulikult metsamajandamise kava põhjal.
Otsus tehtud, taotlen keskkonnaametist metsateatise ja ongi korras. Tegelikkuses algab siis aga tõeline trall, sest millegipärast saavad metsateatise olemasolust kõige esimesena teada igat sorti vahendajad – “kährikud” ja oma elu mul enam polegi, sest telefon heliseb pidevalt ja kõik lunivad raiet endale ning pakuvad selle eest “parimat hinda”.
Tuleb olla ettevaatlik ja teha endale selgeks, milline on teie raie reaalne turuhind ja mitte mingil juhul müüa esimesele, teisele või kaheksandale juhupakkujale.
Selleks, et puidumüük oleks suurema kontrolli all, teen taaskord ettepaneku, et keskkonnaministeerium viiks sisse elektroonilise metsateatiste registri, kust nähtub, kelle käes ja milliste volituste alusel on reaalajas metsateatis. See piirab oluliselt petuskeeme ja annab näiteks finantsasutustele võimaluse võtta metsa laenude tagatiseks, mida senini pole tehtud. Elektroonilisele metsateatisele saab vajadusel panna märke, et müük saab toimuda alles peale finantsasutuse poolse loa andmist. Tulemuseks on erametsaomanikele paremate investeerimisvõimaluste loomine.
Uus metsaseadus ei luba rüüstetööd
Üks oluline teema on puidu- ja põlevkiviressursside võrdlus. Igaüks võitleb oma õiguste eest, kuid mitte alati õige sisu ja põhimõtete eest. Toon näite. Kas Eestimaa olukord sellest vägevalt paraneb, et me uuristame maapõue tühjaks, mille tulemusena on paljude majapidamiste vesi kaevudest igavesti kadunud, põllud muutuvad viljatuks, mets seal peal kasvada ei taha ja isegi loomad ja linnud kaovad teatud piirkondadest ära.
Saan aru, et ka põlevkivi peaks kaevandama, kuid erakordne totrus on see kui seaduspärast metsaraiet Eesti riigis peetakse kuriteoks ning lausa kultuuri-, muusika-, ja kunstiinimesed on rakendatud selle kampaaniavankri vedamisse.
Tahaks teada, mitu inimest neist on läbi lugenud metsaseaduse või kui palju neist teab sisuliselt igati põhjendatud ja seadusega lubatud raiemahtudest? Neile on istutatud pähe jabur mõte, et lubades raiuda metsa uuendatud metsaseaduse põhjal, jäävad Tallinn-Narva või Tallinn-Tartu maantee äärde ainult lageraie langid, uudismaad ja inimeste loodud “põrguväravad”?
Usutakse, et “metsaärikad” kaotavad Eestimaa roheluse, kenad puhkepaigad, matkarajad ning jahipiirkonnad. Kas tõesti usutakse, et metsaseaduse loojad ongi siis muusikud, kunstnikud, lauljad ja tantsijad? Mina tean küll seda, et uuendatud metsaseaduse autorid on parimad oma ala spetsialistid nii Riigikogust, keskkonnaministeeriumist, Erametsaliidust, keskkonnaametist, tunnustatud metsateadlased, professorid jne. Mina usaldan neid ja hindad kõrgelt nende inimeste töötulemust.
Mets vajab oskajat ja hoolitsevat kätt
Mets on taastuv ressurss, mida põlevkivi ei ole ja sellepärast on seaduste piires toimuv metsaraie igati õige ja majanduslikult põhjendatud. Vana, üleküpsenud mets ei kõlba lõpuks isegi ahju ajada, sest sooja see ei anna, aga tuhka annab küll. Seega vähemväärtusliku puidu kasutamine nii katlamajades kui Narva Elektrijaamas peaks olema lausa kohustuslik ning põlevkivi kaevandamine tuleb allutada veelgi rangemale kontrollile, sest vaadates Ida-Virumaa kaevanduspiirkondasid, tuleb lausa nutt peale. Palju on reostatud ja lagastatud paikasid ning inimeste elukeskkond on suurel määral halvenenud. Ja seda kinnitavad kõik kohalikud elanikud, kuid arusaadavalt pole neil otsustusõigusi.
Kas siis mets vajab toetust? Jah, mets vajab haritud ja hoolitsevat kätt koos targalt koostatud ning igati põhjendatud seaduste ja määrustega ning see ongi toetus metsale. Mets ei vaja tühjalt kõmisevaid hüüdlauseid, ega hunnikute viisi ebapädevate tegelaste allkirjadega pabereid, mis lihtsalt eksitavad inimesi.
