Lamsoni sõnul on käeteraapia samaaegselt teadus ja kunst ravimaks erinevaid ülekoormusseisundeid ja vigastusi õlast sõrmeotsani. Oluline on teada, kuidas trauma ja operatsiooni järgselt tagada kips- või termoplastlahasega käele kaitstud asend, mis säilitab lihaste pikkuse ja liigeste liikuvuse ning võimaldab varakult alustada eriharjutuste sooritamisega.

Närvivigastusel võib käe tundlikkus mõnda aega puududa, muljumisvigastus võib põhjustada ülitundlikkuse ning sõrme amputatsiooni järgselt võib tekkida fantoomvalu. Kuidas ravida tunnet – see ongi käeteraapia kunst, lisab ta.

Käeterapeut on füsio- või tegevusterapeudi haridusega spetsialist, kes on end spetsiifiliste käeteraapia koolitustega täiendanud. Kuna Eestis antud valdkonnale spetsialiseeruda ei saa, on meil vähe ka käeterapeute, teadaolevalt kaks Tallinnas ja üks Tartus.

Liis Lamson on käeterapeudiks õppinud Šveitsis St. Galleni maakonnahaigla käekeskuse profesionaalide juures ning läbinud Rootsis Lundi Ülikooli juures kursuse “Rehabilitation in Hand Surgery”.

Mida me saame igaüks ise ära teha, et me oma käte üle igati rahul oleks? Alustada võiks kõige lihtsamast. Teadupärast on sõrmede painutajad kõigil tugevamad kui sirutajad, mis tuleneb nende igapäevasest ülesandest asju hoida, kanda ja lükata. Haarde vabastamiseks ei pea tihti sõrmi täielikult sirutama ja nii võib tekkida painutajate lühenemine. Viimase vältimiseks võiks käsitsi töötajad pausidel või päeva lõpus hoida sõrmi 5–15 sekundit (3–4 korda lühikeste pausidega) maksimaalselt sirutuses, et painutajad saaksid oma anatoomilise pikkuse tagasi.

Kui on olnud kasvõi kerge sõrme venitustrauma ja nädalaga pole turse taandunud ja liikuvus taastunud, peaks kindlasti spetsialisti abi küsima, soovitab ta. Ka isegi näiliselt tähtsusetust kassikriimustusest või tekkida tõsine infektsioon, mille ravi ja haiguslehel viibimine võib üllatuslikult pikaks osutuda.

„Igapäevaselt on meie käed automaatsed tegutsejad, viivad kohvitassi suuni, kannavad kotte, avavad uksi, kuid käed on ka imelised tundjad, mis saavad ja annavad edasi emotsioone,“ selgitab Lamson.

Kallimaga kõnnitakse ikka käsikäes. Hooliv pai võtab lapselt valu ja pahatuju. Tundlik käsi loeb pimekirja ning pöörab lehekülgi ikka ühe, mitte kahekaupa. Vilunud muusikud toovad meieni suurmeistrite virtuoosseid heliteoseid. Käežestid lisavad vestlustele olulist kaalu ka telefonikõnel. Või nagu Aristoteles on ütelnud: „Käsi on instrumentide instrument.“