Mida suudab noor, kes ei õpi ega tööta?

 (14)
Noor Meister 2013 Eesti Näituste messikeskuses
Kutsehariduse suursündmus Noor Meister 2013, mis koondab kaheks päevaks Tallinnasse Eesti Näituste messikeskusesse kogu kutsehariduse. Foto: Rauno Volmar

Eestis on 34 000 noort, kes ei õpi ega tööta. Kuidas seda suurt probleemi lahendatakse?

Möödunud aasta lõpul jõudis meediasse Eurostati info, et Eestis on 34 000 16–24-aastast noort, kes ei õpi ega tööta. See on nukker number, sest isegi paar tuhat noort töötut oleks liig, kirjutab Õpetajate Leht. Seda eriti ajal, mil meie tööturul napib töökäsi ja ettevõtjad nõuavad tööjõu värbamist välismaalt, näiteks Ukrainast. Kui arvestada tõsiasjaga, et suure osa noorte töötute töölesaamine pole ületamatult raske, on probleem seda teravam.

Kui vestelda töötuid noori õpetavate koolitusfirmadega, väidab enamik neist, et suuremale osale noortest, kes ei õpi ega tööta, on võimalik ja tulekski mingit ametit õpetada ja nad tööle saada. Esiteks sellepärast, et noorte töötuse põhjused pole üldse lootusetud. Nii on mõni noor olnud töötu põhjusel, et on seigelnud mõnda aega välismaal, mis tähendab, et temas on ettevõtlikkust. Teine on olnud pikalt kodus, kuid seal oma huvialadega tegeldes ka midagi õppinud. Kolmas on käinud mitteametlikult juhutöödel. Neljas on olnud lapsepuhkusel jne.

Meil on päris palju professionaalseid koolitusfirmasid, kes oskavad noori tagasi tööturule tuua ja nende potentsiaali avada. Näiteks 2015. aastal rahastati Euroopa sotsiaalfondi toetusest 84 projekti, millega aidati 16–24-aastastele noortele töökohta leida. Paraku pole sellest kõigest piisanud, kui töötuid on ikkagi 34 000. Samas võivad noored olla vägagi võimekad.

Seotud lood:

Töötud õpivad IT-erialasid

Piltliku näite töötute noorte võimekusest saab tuua koolitusfirma BCS Koolitus praktikast. See firma on õpetanud Euroopa sotsiaalfondi toel töötutele noortele isegi selliseid keerulisi asju nagu IT-süsteemide haldus, tarkvaraarendus, IT-projektide juhtimine jms. Ja töötuna õppima tulnud noored on olnud edukad, nad on teinud ära ka kutseeksami, läinud tööle, osa neist on läinud IT-eriala edasi õppima kutsekooli, IT-kolledžisse, TTÜ-sse, TLÜ-sse. Töötutest noortest on saanud üliõpilased.

BCS Koolituse projektijuht Signe Teder märgib, et nad on võrrelnud oma õppijate kutseeksamite tulemusi kutsekoolide IT-erialade noortega ja selgus, et tulemused on mõnevõrra paremadki. Millega seda seletada? See eeldab hästi läbimõeldud koolitust, seda toetavat tegevust ning muidugi professionaalsust, märgib Signe Teder.

Ta usub, et BCS Koolitusele annab mõningase edumaa kutsekoolist intensiivsem õpe. Õppe teemad on omavahel tihedalt põimitud. Intensiivse koolituse käigus läbitakse IT-spetsialisti baasoskuste õpe koolitusprojektis paari kuuga, kutsekoolis aga kestab IT-õpe kaks-kolm aastat ja on vähem keskendatud, sest samal ajal õpitakse ka näiteks üldaineid.

Oma osa on sellel, kuidas koolitusi läbi viiakse, märgib Signe Teder. BCS Koolituses õpitakse kaheksatunniste tööpäevadena, see on nagu töö ettevõtetes. Kui noor pole varem üldse töötanud või on teinud ainult natuke juhutöid, siis selline töökorraldus distsiplineerib teda, tekitab korraharjumust. Juba paari kuuga hakkab ta sellise töörütmiga harjuma. Kui mõni noor ei ilmu hommikul kohale, siis otsitakse ta üles, uuritakse, milles on asi – hoitakse tal n-ö käest kinni. Ühtset retsepti pole, aga tegevuse käigus leitakse ikka midagi, mis mõjub.

Et noorel oleks kergem harjuda, kasutatakse õppevorme, mille puhul on palju praktilisi ülesandeid. Tööpraktika käib koolituse juurde, et noor näeks päris töösituatsiooni. Praktikal saab ta kohe teha seda, mida on õppinud. See süsteem on hästi toiminud.

Väga oluline on, et põhjalikku süvenemist nõudvat IT-eriala õppima ei võetaks keda tahes, vaid neid, keda valdkond tõsiselt huvitab, kes on valmis sellega kaheksa tundi päevas tegelema. Sellised noored tuleb üles leida. Näiteks internetis reklaami tehes ning korraldades noortele kohtumisi-infotunde, kus selgitatakse, mida on võimalik õppida, kuhu pärast õpinguid tööle saab jms. Kaasa aitavad sarnasel koolitusel juba osalenud, kes soovitavad ka oma sõpradel õppima minna. Võrgustikud töötavad.

Loe veel

Kui õpetada töötule noorele seda, mis teda tõeliselt huvitab, võib ta saavutada üllatavalt palju, toonitab Signe Teder. Kuid olulised on ka noore IT-huvi ja eelteadmised. Kes on ainult arvutimänge mänginud, sellel võib raskeks minna, sest õppima hakatakse IT-süsteemide ülesehitust, tarkvarakeeli ja muud keerukat. Kui leida koolitusele õiged noored, võivad nad saavutada häid tulemusi, isegi kõrgkoolis IT-õpinguid jätkata.

Ühesõnaga, endised töötud suudavad astuda ülikooli ja alustada korralikku karjääri, neil aidatakse leida tõelist huvi ja kutsumust.

Kuidas on muude erialadega?

Ka muude erialade omandamisega pole probleemi. Johannes Mihkelsoni keskuse projektijuht Veronika Varep kinnitab, et paljusid noori, kes ei õpi ega tööta, on võimalik julgustada tööd otsima või õpinguid jätkama. Mihkelsoni keskuses alustatakse töötuse põhjuste väljaselgitamisest: kas noorel pole tööoskusi, on ta enesehinnang madal, äkki on ta kaua lastega kodus olnud või valinud esialgu vale elukutse jne. Koolitusel alustatakse psühholoogilisest ettevalmistusest, selgitatakse välja noore ootused ja võimalused. Mängitakse läbi tööintervjuusid, koostatakse CV-d, julgustakse tööandjatega ühendust võtma, vabatahtlikku tööd tegema jms. Koolitust ja tööotsinguid toetavad karjäärinõustamine, võlanõustamine jms.

Mihkelsoni keskuses peetakse väga oluliseks tugiisiku rolli. Noor püstitab endale eesmärgi, mille poole ta tugiisiku toel püüdlema hakkab. Kord nädalas saab ta tugiisikuga kokku. Igal kokkusaamisel astuvad nad järgmise sammu, mis viib töö leidmisele lähemale. Veronika Varep toonitab, et tugiisik ei ole noore sõber, kes laenaks talle näiteks raha vms. Tugiisik on abistaja, eeskuju, mentor. Tal on noorega professionaalne suhe.

Praktikakoht on kolmas oluline moment töölesaamisel, eriti siis, kui noor ei tea veel täpselt, mis ta tahab. Näiteks on ta õppinud eriala, mis teda ei huvita. Kui ta on valmis oma elus suunda muutma, tahab saada näiteks lasteaiaõpetajaks, läheb ta kursusele ja saab minna lasteaeda tööpraktikale. Isegi kui esimene praktikakoht ei ole noore unistuste töö, julgustatakse teda ikkagi kogemuste saamiseks praktikat läbi tegema.

Noortele lisab praktika enesekindlust ja annab töökogemuse. Seetõttu on Mihkelsoni keskus näinud viimastel aastatel suurt vaeva just praktikakohtade leidmisega. On välja selgitatud, mis noort huvitab, haaratud telefon ning ettevõtetesse helistatud.

Ja tulemused on olnud head – 2015. aastal lõppenud projekti läbinutest on leidnud 60 protsenti töö või läinud edasi õppima. Lasteaiad on võtnud neid abiõpetajateks, kaubandusketid müüjateks ja laotöötajateks, toitlustusettevõtted koka abideks jne. Üks noor on võetud Vanemuise teatri põhikohaga grimeerijaks, teine töötab põhikohaga Tartu linnavalitsuses, kolmas on ERM-is, Tartu ülikool on võtnud praktikante tööle jne.

Mihkelsoni keskuse programmides osalenutest on 40% ringis leidnud endale töö ja seda tulemust peetakse heaks, ehkki alati saab paremini. Sügisel loodab Mihkelsoni keskus käivitada Euroopa sotsiaalfondi toel uued koolitusrühmad pikaajalistele töötutele, kelle hulgas on kindlasti ka noori.

Kokkuvõtteks: suudavad nii noored kui ka koolitajad. Kui leida noortele töö, mis neid tõsiselt huvitama hakkab, väheneb töötus kiiresti. Peaks vist küsima ka nii: miks ei keskenduta juba üldharidus- ja kutsekoolis piisavalt sellele, mis noori huvitab? Seegi võiks töötute arvu järsult vähendada.

Täispikka artiklit loe Õpetajate Lehest

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare