Mida teha vana väetisega?
Kui graanulid pole lootusetult kokku sulanud ja väetiselahus kristalliseerunud, võib neid rahulikult vastavalt juhendile edasi kasutada. Kasutusaeg pakendil näitab, kui kaua mingi toode õigel hoidmisel peab vähemalt säilima, aga see kõlbab mõnda aega hiljemgi.
Paakunud ja kokkusulanud väetise saab hõlpsalt peeneks toksida. Toalillede kristalliseerunud vedelväetist võib üritada uuesti vedelaks kloppida, kuid tavaliselt see ei õnnestu. Toalilledele ei maksa seda enam anda, küll sobib see kraam kevadiseks sibullillede ja ka teiste püsikute turgutamiseks.
Probleemiks võib kujuneda pigem see, et kasutusjuhend on muutunud loetamatuks. Veel hullem, kui kotikesel pole üldse kirja, millega tegu. Loetamatu juhendi korral uurige oma varusid, sest tavaliselt ostame väetisi, mida oleme harjunud kasutama. Seega võib olla sama väetist loetava kirjaga kodus rohkemgi.
Teine võimalus on vaadata ringi kauplustes ja kirjutada seal kasutusjuhend üles. Selline tegevus on küll pisut kohvipaksu pealt ennustamise moodi, seepärast ongi oluline säilitada väetisi originaalpakis.
Tundmatu kraam viige kompostihunnikusse
Õnneks tulevad potipõllumehel kuurinurgast välja kotikesed vaid paari peotäie tundmatu väetisega.
Kui väetis on enam-vähem ühte värvi ja sarnase struktuuriga, on tavaliselt tegu n-ö vanaaegse kraamiga - superfosfaadi (hallikad pallikesed), kaaliumkloriidi (roosakad kristallid) vm. Nende kasutusnorm on päris suur: esimest kulub 30-50 g/m², teist 20-30 g/m².
Lämmastikku antakse taimedele kevadel tavaliselt karbamiidina (10-20 g/m²) või ammooniumnitraadina (15-30 g/m²). Suve jooksul soovitatavalt veel 3-4 korda, et vältida lämmastiku kadu lendumise ja väljaleostumise tõttu ning et ühtlustada taimede kasvu. Lämmastik on ainus keemiline element, mis ei teki mullas mitte mineraalaine, vaid orgaanilise aine lagunemisel. Küll on aga lämmastikku vaja orgaanilise aine enda lagunemiseks.
Eelnevalt kirjeldatud tundmatu väetise võib puistata ühtlaselt laiali kompostihunnikusse komposteeritava materjali kihtide vahele.
Kui väetis on erineva struktuuri ja värvusega mehaaniline segu, on see tõenäoliselt mõni täisväetis kevadeks, suveks või sügiseks; muru, kartuli vm eriväetis. Ka sellised jäägid võib rahulikult segada kompostitava materjaliga. Kuna nende väetiste kulunorm on tavaliselt 45-150 g/m², võib neid korraga ka rohkem utiliseerida.
Kindlasti ei poolda sellist lähenemist paadunud ökoinimesed, kes ei luba ühtegi keemilist elementi oma aeda. Väetisejäägi puistaksid nad pigem vargsi metsa alla kui prügikasti, sest nemad ei tekita ka prügi.
Bordoo segu ja kaaliumpermanganaat
Pisut keerulisem on lugu mikroelemente sisaldava väetisega. Õnneks ei müüdud neid omal ajal kunagi suurtes kogustes. Kõige tõenäolisemalt leiate kuurinurgast kilekoti, milles on kaks kotikest: üks ilusa sinise pulbri või kristallilise ainega, teine hallikasvalge pulbriga. Siin on tegu aastaid seenhaiguste vastu kasutatud bordoo seguga, mis koosneb vaskvitriolist ja kustutamata lubjast.
Pisikesed klaaspudelid või suuremad purgid tumeda puruga, mis jätavad käele pruunid täpid, on ilmselt kaaliumpermanganaadi varud, mis on kunagi soetatud taimekaitse eesmärgil. Kontrollimiseks puistake mõned terad veeklaasi - tekib ilus helelilla lahus. Sellises on aastakümneid leotatud sibulaid enne mahapanekut.
Keskkonnainspektor aitab
Mingi võimalus on määrata väetise koostist ka suuremates aianduskauplustes müügil olevate testritega, kuigi tulemus annab pigem teada, et väetises on lämmastikku, fosforit või kaaliumi.
Suurema väetisekoguse puhul (avastasite näiteks paarkümmend 40-kilost kotti kahtlast hallikat pulbrit) võtke ühendust piirkondliku keskkonnainspektoriga. Tema suudab tavaliselt sellise mure korral aidata.