Mida vähem jäätmeid, seda tugevam majandus
Säästva Eesti Instituudi (SEI) programmijuht Harri Moora märkis ettevõtjatele pakendi- ja pakendiaktsiisiseadust tutvustades, et üldises plaanis on pakendiseaduse punktid kehtinud juba kümmekond aastat – pakendiseadus võeti Eestis esimest korda vastu 1994. aastal. Aga kümmekond aastat tagasi ühtlustati see Euroopa Liidu pakendidirektiiviga. Nüanssides aga lisandub sellesse seadustikku pidevalt uuendusi.
Nimelt lähtub euroliit ressursitõhususest, mis lahtiseletatuna tähendab seda, et jäätmeid, sh pakendijäätmeid suunataks üha rohkem ringlusse ja korduvkasutusse, selle asemel, et niigi toorainepuuduses vaevlev töötlev tööstus kallist esmast tooret kasutaks. Jäätmete vähendamisele tuleb mõelda juba tootearenduse staadiumis, innovatsioon toimub aga kogu väärtusahelas. Selle põhimõtte hulka kuulub näiteks toote kasuliku eluea pikendamine, toote valmistamiseks väiksema hulga tooraine kasutamine jmt, ühise nimetajaga ressursitõhususe parandamine.
„Kui praegu hinnatakse ressursside tootlikuse kasvuks Euroopa Liidus aastatel 2014–2030 15%, siis aruka poliitika rakendamise korral nn ringmajanduse arendamisel oleks võimalik seda kasvu kahekordistada,” kinnitas Moora. „Ja kui ressursside tootlikus selles ajavahemikus oleks juba 30%, aitaks see efektiivselt suurendada kogu euroliidu majanduskasvu jätkusuutlikkus.”
Kõige selle saavutamiseks on praegu lauale käidud ettepanek, et olmejäätmete korduvkasutuse määr peaks aastaks 2030 olema euroliidus 70%, pakendijäätmete puhul 80% (praegu 55%). Moora tõdeb, et Eesti on enamikest Euroopa riikides jäätmemajanduse korraldamises tegelikult juba pikalt ees, sest meil ladestatakse prügilatesse juba praegu kõigest 10% olmejäätmetest.
Moora sõnul on Eesti häda selles, et meie jäätmekogused on tööstusliku tooraine vajadusi arvestades väikesed, sageli pole jäätmetest valmistatud teisese tooraine kasutamine siinmail lihtsalt majanduslikult otstarbekas. Et asjale jumet anda, soovitab ta meie ettevõtetel kaaluda koostöövõimalusi Läti ja Leedu ettevõtetega.
„Turul võiks olla rohkem neid osapooli, kes lähtuvalt tootjavastutuse põhimõtetest võtaksid ettevõtetelt üle jäätmetega seonduvad toiminud sh nende kohta peetava aruandluse ja auditeerimise,” selgitab Harri Moora. „Selle alla kuulub ka muudetud pakendidirektiivis sätestatud sihtmäärade täitmine erinevate pakendimaterjalide puhul.”
Ringmajanduspakendi eelnõu elab praegu oma elu Euroopa Liidu institutsioonides, kinnitamiseks Euroopa Komisjoni plaanitakse see esitada käesoleva aasta detsembris.
Kui pakendeid turule paiskav ettevõte täidab taaskasutusnõude, vabastatakse ta pakendiaktsiisi maksmisest. See on kindel põhimõte ja rosin, mis peaks tootjaid motiveerima pakendijäätmete kogumist ja korduvkasutusse või ringlusse suunamist agaralt korraldama. Ennekõike kehtib see toidukraami tootjate kohta, aga ka kõikvõimaliku kodutehnika ja laiatarbekaupade tootjate kohta.
Ettevõtte enda ülesanne on ennast õigesti määratleda – kas ma olen pakendiettevõtja või mitte. Nimelt, kui firma pakendab, veab sisse või pakendab kaupa, loetakse ta pakendiettevõtete sekka. Ja sellest tulenevalt peab tegelema ka pakendialase arvestuse pidamisega, mida on võimalik väljaspoolt auditeerida. Säärast arvestust tuleb säilitada seitse aastat.