Miks kuked kirevad?
(1)
Miks arvatakse, et kuked kirevaid vaid hommikuti? Vastus sellele uskumusele võib peituda vanas rahvajutus, mis kõneleb, et kunagi väga ammu, kui maailm oli alles uus, säras taevas üheksa päikest. Maa kuumas, jõgi kuivas ja saak ikaldus. Inimesed valisid endi hulgast parima vibuküti ja palusid tal päikesed taevast alla lasta. Nii ta tegigi – üks päike teise järel langes vibunoolest tabatuna. Viimane, üheksas päike, olles hirmul mis kole, peitis end vibuküti noole eest mäe taha.
Kuid oh häda, ilm muutus külmaks ja vili ei kasvanud enam. Inimesed anusid ainsat allesjäänud päikest, et ta tagasi tuleks. Isegi loomad ja laululinnud proovisid, aga ei midagi – päike jäi peitu.
Lõpuks soovitas keegi kukel proovida. Sest kuked ei karda midagi ega anna kunagi alla. Kukk oligi nõus inimesi aitama. Ta kires kolm korda järjest ning päike, uskudes, et ta ei pea enam kartma, tõusis mäe tagant taas taevakaarele. Olles kukele tänulik, asetas päike tema pealaele killukese hommikutaevast.
Tegelikult aga ei kire kuked mitte ainult hommikul, vaid nad teevad seda ka lõuna ajal või õhtul – siis kui vaid tahavad. Ning seletus sellele, miks nad kirevad, on väga lihtne. Kukk kireb, et ümbritsevatele – nii inimestele kui loomadele-lindudele – teada anda: „See on minu territoorium ja minu kanakari!“
Kui üks kukk kuuleb teist kiremas, vastab ta kohe. Esimene kireb taas vastu ja tekib n-ö ahelreaktsioon. Nad püüavad üksteisele näidata, kumb on „kõvem mees“ ning ühtlasi oma maa-ala piiridest teada anda.
Kukk võib ka kanaga kaasa kaagutada, kui viimane on märku andnud, et sai pesas just äsja munaga maha.
Sageli kirevad kuked ka öösiti. Kuid kuna inimesed magavad, siis nad lihtsalt ei kuule seda.
