Miks on meie spordisangarite hulgas palju väikestes kohtades kasvanuid? Saskia Alusalu teab!

 (5)
Sibulapeenra äärest olümpiale
Saskia Alusalu
Saskia Alusalu.Foto: Madis Veltman

Maaleht väisas Tallinna–Tartu maantee veerset ja Põltsamaa ligidast Adaveret naistepäeval, 8. märtsil, mil seal toimusid Jõgevamaa noorte kiiruisutamise meistrivõistlused. Otsisime vastust küsimusele “Miks just külaühiskonnast tulevad Eesti olümpiasangarid?”.

"Maal elades on lapsepõlv väga aktiivne, mäletan, kuidas meeldis pidevalt võistelda ja mängida. Olen tänu võlgu mind õhutanud vanematele. Ja veel vanemad õed, kes viitsisid minusuguste noorematega tegelda!" ütles Pyeongchangi olümpiamngudelt kõrge neljanda kohaga naasnud kiiruisutaja Saskia Alusalu.

Ja jätkas: "Kasvasime üles nii, et kõigil oli suvel oma sibulapeenar, mida rohida; põõsad, millest marju korjata. Õppisin maatööga, et millegi saavutamiseks pead rohkem ka ise tegema.

Maakoolis on õpilasi vähe, nii käisime kõik koolide-valdade võistlustel küll kergejõustikus, küll võrkpallis. Siin pead olema mitmekülgne! Samas saavad kõik kaasa nii uisutamise kui suusatamise oskuse, sest maal saad pea kooliuksel uisud-suusad alla panna.

Ja õpetajad! Nüüd mõistan: nad õpetasid väga hästi oma ainet, aga ka inimeseks olemist.

Minule algas olümpiale pääsemine siin, maal liikudes, kõiki liikumisvõimalusi nautides. Spetsialiseerumine võib ka hiljem tulla. Peaaasi: leida võimalus tegelda päevast päeva sellega, mis meeldib, arendab. See on äraütlemata meeldiv tunne!"

Saskiaga koos olümpial tegusid teinud Marten Liiv leidis, et maalaste spordilembuse põhjuseks on toetav keskkond ja õhkkond. “Tänagi (8. märtsil Adaveres - toim) tunnen toetust, kui aina käiakse autogrammi küsimas, kallistatakse, tahetakse selfie’t teha,” sõnas Liiv rõõmustades.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare