Miks tunduvad veetemperatuurid randades uskumatud?
“Ega seda väga harva ei juhtugi, kui inimesed ei usu meie mõõtmisi,” räägib suvepealinnas Pärnus rannavalvurina töötav Oliver Lootsmann. Ühe arvates on vesi soojem, teise meelest hoopis külmem.
Lootsmanni sõnul minnakse vahel mõne uskmatu Toomaga lausa koos veetemperatuuri mõõtma.
Kraadiklaas näpus, vette
Pärnus mõõdetakse merevee temperatuuri nii, et minnakse, kraadiklaas näpus, jalgsi merre. Kuna vesi on madal, tuleb kaldast üsna kaugele jalutada. Kuni vee sügavus on üle meetri ehk mõõtjal umbes rinnuni. Poide piirini. Siis lastakse raskusega varustatud veetermomeeter nööri otsas merre, sügavusele üks meeter ja oodatakse umbes viis minutit. Kraadiklaasi merest välja võttes ongi näha, milline temperatuur infotahvlile kirja panna.
“Veesoojuse mõõtmine on tegelikult päris meeldiv kohustus, eriti kuumade ilmadega,” ei pea Lootsmann kolm korda päevas — kell 11, 14 ja 16 vette ronimist üldsegi tüütuks.
Lisaks Pärnu rannale on G4Si rannavalvurid veel viieteistkümnes Eesti suuremas rannas. Sealhulgas Tallinna ja Tartu omades. G4Si rannavalve juhi Henry Seemeli sõnul mõõdetaksegi ujumisvee temparatuuri reeglina ühe meetri sügavuselt, sealt, kus läheb poide piir. Meeter on just see piir, milleni inimeste külmatundlikud kehaosad vees ujudes kokku puutuvad.
Kuna õige pole mõõta põhjast, peaks vesi mõõtmispaigas olema vähemalt poolteist meetrit. Madalas mererannas võib mõõtmiskoht sel põhjusel asuda kaldast isegi 300 meetri kaugusel, mõnes järves aga juba kolm kuni viis meetrit kaldast, märgib Seemel.
“Suuremates mererandades on vetelpäästjail ka mootorpaadid, millega saab sõita vee soojust mõõtma, kuid lihtsam on ikkagi jalgsi minna, sest tihti on vesi paksult rahvast täis,” selgitab Seemel.
Pirita rannas mõõdetakse ujumisvee temperatuuri neli korda päevas — kell 10, 12, 15 ja 18. Läinud reedel oli vee temperatuur seal kõigest 10 kraadi.
“Mõõdame seal poide piirilt, kus vesi on muidu 1,8 meetrit sügav, see jääb sadakond meetrit rannast,” räägib Tõnis Jaaniste, G4Si vahetuse vanem Tallinna randades.
Piisab varba vette pistmisestki
Lõuna-Eesti piirkonnas G4Si rannavalve eest vastutav Teet Lill räägib, et Tartus Anne kanalis on tavalised veetermomeetrid kinnitatud ühe meetri sügavusse posti külge, linnaujulas aga pontooni külge.
Emajões asub pontoon kaldast nelja meetri kaugusel ja vee sügavus on seal juba kaks meetrit.
“Me kasutame korraga kaht kraadiklaasi. Kui mõlemad näitavad ühtemoodi, läheb näit ka infotahvlile kirja,” selgitab Lill.
Kui aga näidud erinevad, siis selleks, et mitte eksida, võetakse abiks kolmaski kraadiklaas. Lill kinnitab, et rannavalvuritel on nii pikk tööstaaž seljataga, et nad tuleksid termomeetritagi toime.
“Ma katsun jalaga vett ja võin kohe ütelda õige temperatuuri,” räägib ta, endal kümnes hooaeg rannavalves käimas.
Kuigi lehtedes ja internetis on avaldatud randade veetemperatuurid nii Emajõe linnaujula kui ka vabaujula kohta, mõõdetakse veetemperatuuri tegelikult vaid linnaujula juurest.
“Need ujulad asuvad üksteisest vaevalt saja meetri kaugusel ja seal pole ka suudmekohti, mis võiksid temperatuuri mõjutada,” põhjendab Lill, miks nad mõlemast kohast ei mõõda ja miks mõlemad näidud alati ka ühtemoodi on.
Kel soov Tartus Emajõkke ujuma minna, siis veetemperatuuri teadasaamiseks ei pea tingimata randa minema. Kesklinnas Emajõe kaldapealsel asuv EMHI veemõõdutorn-infotabloo näitab samuti selle ära. Vähemalt läinud nädala kuumal neljapäeval kattus Emajõe ujulas mõõdetud veetemperatuur infotablool näidatuga. Paaril järgmisel päeval oli erinevus vaid kraadi jagu.
EMHI ja rannavalve näidud erinevad
Kui jõgede vooluvee temperatuur on lähestikku asuvates mõõdupunktides üsna sarnane, siis järvedes ja meredes võib rannavalvetöötajate mõõdetud veenäit omajagu erineda EMHI andmetest. Seda põhjusel, et mõõtmiskohad võivad olla erinevad, samuti on rannavalve kasutatavad termomeetrid enamasti odavamad ja väiksema mõõtetäpsusega.
“Meie automaatjaamade andurid mõõdavad veetemperatuuri poolteise meetri sügavusel,” toob EMHI hüdroloogia osakonna juhataja Juta Kaik välja veel ühe olulise erinevuse.
Kuna ujumisrandades mõõdavad vetelpäästjad vett meetri sügavuselt, poole meetri jagu kõrgemalt kui EMHI, siis seegi võib olla üks põhjus, miks rannavalvurite mõõdetu näitab aeg-ajalt EMHI omast kõrgemat temperatuuri. Pool meetrit sügavamal ongi vesi tavaliselt veidi jahedam. Kui just tuuled ei ole vett segamini löönud.
Stroomi ja Pirita randade madalate veetemperatuuridega oleme sel ja varasematelgi suvedel tihtipeale harjunud, kuna mandri poolt puhuv tuul viib sooja vee lihtsalt merele ära. Uskumatu tundub aga paljudele mandriinimestele Kuressaare ranna sedavõrd soe vesi.
Läinud neljapäeval oli sealne vesi oma +23 kraadiga lämmim enamiku Eesti järvede omastki. Kas Titeranna — nii Kuressaare supelranda rahvasuus kutsutakse — andmed ikka võivad õiged olla?
“Ei ole põhjust kahelda, et need õiged ei ole,” kinnitab randa teenindava Securitas Eesti ASi Saaremaa osakonna turustusjuht Rain Toomann.
Vett mõõdetakse seal vetelpäästetorni juures asuvalt sillalt, kust lastakse raskusega varustatud veekraadiklaas meetri sügavusele vette. Vee sügavust on seal enamgi.
“Tegu on madala lahesopiga, mil on suure merega vaid väike ühendus ja kuumade ilmadega kütabki seal vee ruttu üles,” selgitab Toomann.
