Milleks koguda talvevarusid, kui võib näpata teistelt?
Jälgisin mõni päev tagasi pargis üht puukoristajat, kes oksaprakku midagi tassis, kirjutab Tartu Ülikooli linnuökoloogia teadur Marko Mägi aasta linnu kodulehel.
Mina ei olnud ainus jälgija, sama tegi ka üks rasvatihane, kes pärast puukoristaja vaateväljast kadumist saagi haaras ja eemaldus. Nii toimus see mitmeid kordi. Kas selline käitumine võib olla põhjuseks, miks rasvatihased talvevarusid ei soeta? Kas on lihtsam silmad lahti hoida, jätta meelde teiste peidupaigad, et need hiljem tühjendada?
Talvevarude näppamist tuleb looduses üsna sageli ette. Rasvatihaste lähisugulased salu-, põhja- ja musttihased koguvad mustadeks päevadeks varusid. Lisaks on teadlased erinevate uuringute käigus teada saanud, et paljude salu- ja põhjatihaste peidupaigad tühjendatakse juba kaheksa tunni möödudes. Sageli leitakse varusid kogemata, kuna teadlik varude näppamine eeldab teatud kognitiivseid võimeid: vaja on jälgida „ohvri“ käitumist toidu kogumisel, jätta meelde peidupaik ja leida õige hetk. Teada on, et rasvatihased on väga hea õppimisvõimega, kuid kas nad ka suudavad meelde jätta teiste poolt korjatud toiduvarude asupaika ja kasutada seda enda huvides nagu seni on täheldatud vaid vareslaste puhul?
Küsimust asusid uurima Rootsi Lundi ülikooli teadlased, kui nad täheldasid rasvatihastel päevalilleseemnete söömist toidumajadest eemal vaid siis, kui salu- ja põhjatihased seemneid eelnevalt peidupaikadesse tassisid. See viis teadlased mõttele, et rasvatihased suudavad meelde jätta teiste poolt soetatud varude asupaiku.
Selguse saamiseks püüti rasvatihased kinni ja õpetati neid aviaariumis toitu otsima tehispuudesse puuritud aukudest. Otsimise selgeks saanud, lasti neil 2 meetri kauguselt jälgida, kuidas salutihane peitis aukudesse päevalilleseemneid. Seejärel lasti rasvatihastel katseruumist nii ühe kui ka 24 tunni pärast, mille vahepealsel ajal linnud ruumi ei näinud, viie minuti jooksul peidetud seemneid otsida. Saadud tulemusi võrreldi olukorraga, kus lind otsis toitu eelnevalt salutihaste käitumist nägemata. Leidmise edukuse mõõduna kasutati edukust esimese kümne augu külastamisel ja eksimuste arvu enne esimest peidetud seemne leidmist.
Nii ühe kui ka 24 tunni möödudes leidsid rasvatihased seemneid märksa edukamalt kontrollperioodist – esimesest kümnest külastatud august olid seemnetega vastavalt 29% ja 19%, tavaolukorras 5%. Pärast ühe tunni möödumist uurisid rasvatihased enne esimese seemne leidmist keskmiselt 3,9 tühja auku ja 24 tunni möödudes kümmet, kuid seda oli siiski oluliselt vähem tavaolude 24-st eksimusest.
See näitab, et kuigi rasvatihased ei ole varude kogujad, suudavad nad pelgalt vaadeldes meelde jätta (ingl k observational learning) nende asukohti. Võiks arvata, et kuna suur osa tihaslasi soetab toiduvarusid, on selline võime pärit tihaslaste ühiselt evolutsiooniliselt esivanemalt. Samas räägivad Sellele vastu fülogeneetilised uuringud, mis näitavad, et ühised eellased pigem ei soetanud talvevarusid. Ka on rasvatihase hipokampus (aju osa, mille suurus määrab ruumimälu võimekuse) suhteliselt väiksem varusid soetavatest liikidest, mis aga ei takista rasvatihaseid teisi jälgides õppimast. Võimalik, et neil on olemas teatav võime tajuda ruumi allotsentriliselt (teise indiviidi seisukohalt), mis aitab kergemini ruumis orienteeruda.
Rootsi teadlaste uuring on esimene, mis tõestas rasvtihaste võimet seostada teise liigi käitumist ja toitu ning meelde jätma peidupaiga asukoha, et sealt hiljem näpata. Selline meeldejätmine on erinev varude soetajatest, kes hoolega peidupaika ja ümbruskonda inspekteerivad. Oluline on siiski meeles pidada, et kohene näppamine pärast varude peitmist ei eelda väga suurt info talletamise võimekust.
