“Praegu on täiskarauul – inimesed on aru saanud, et ise kasvatatud asjad on head,” väidab Seedri Puukooli omanik Elmar Zimmer.

Masust alates on kõigi tarbetaimede järele nõudlus pidevalt kasvanud, nõnda et puukoolid ei jõua nii palju taimi kasvatada, kui nõudlust oleks.

Kui ilupuid ja -põõsaid tuuakse usinasti sisse Lääne-Euroopast, kuna seal on parem toota, siis meile sobivaid tarbetaimi seal ei kasvatata. Nii on ka Seedri Puukool üha suurendanud viljapuude ja marjapõõsaste istikute hulka, kuid aianduskeskustes on nii suur müük, et ei jõua kõiki tellimusi täita.

“Kevad oli hiline, kuid seda tormisem on maikuu,” tõdeb Juhani Puukooli majandava ASi Plantex tegevjuht Ivar Lepmets.

Nende Tartu istikuäri parkimisplatsil on raske kohta leida juba tööpäeva hommikust alates, kuna ostjaid on nii palju. Varasematel aastatel on maja sedavõrd täis olnud peamiselt nädalavahetustel.

Samas kummutab Lepmets arvamuse, et istutustööd tuleb ette võtta just varakevadel. “See on eksiarvamus, et varsti saab istutamisaeg otsa. Meie istikud on mullapalliga konteinerites ja neid saab maha panna suvi läbi.”

Kaks saaki aastas

Aleksander Prometil Harjumaalt Jõelähtme vallast Rebala külast oli Tartusse asja ja ühtlasi astus ta ka Juhani Puukoolist läbi. “Ema tellis marjaistikuid ja lilletaimi,” selgitab mees.

Kuna osa vanu sõstrapõõsaid sai välja kaevatud, tuli ta asemele otsima uusi ja saagikaid sorte. “Ema tahtis, et mustal sõstral oleksid suured marjad ja punasest saaks mahla,” kõneles ta.

Ka Tartu lähedal elav Raivo Murumets viis koju kärutäie teenindaja soovitatud istikuid – õuna-, ploomi-, maguskirsi- ja pirnipuid.

“Aastaid on plaan olnud viljapuud istutada, kaua sa ikka õunu ostad,” muheles mees. Uued põõsad said juba paar-kolm aastat tagasi paika.

Mõlemad mehed olid seda meelt, et ise suure valiku hulgast õige leidmine nõuab kodus suuremat eeltööd ja seetõttu on mõistlik pigem istikuäris töötava asjatundja käest nõu küsida.

Juhani Puukooli viljaistikute müügispetsialisti Ülle Peki sõnul on tänavune hitt-toode vaarikaistikud, kuna pakkuda on häid ja viljakaid sorte.

Ta soovitab taasviljuvat sorti ‘Polka’, mis kannab sama aasta võrsetel, ja kuni meetrise kõrguse tõttu ei vaja toestust.

Selleks et varajast saaki saada, ei tohiks sügisel kõiki varsi maha lõigata, õpetab ta. Sel juhul annab ‘Polka’ eelmise aasta võrsetel marju juulis ja sama aasta võrsetel augustist kuni oktoobrikülmadeni välja.

Tavalistest vaarikatest soovitab Pekk ‘Laskat’, mis on saagikas ja suurte, kuni 4 cm pikkuste marjadega. Varajase meie kliimasse sobiva sordina pakub ta välja ‘Glenn Ample’i’.

Uute sortide katsetajate rõõmuks on vaarika ja pampli ehk aedmuraka hübriidid.

Pampel ja vampel võivad nii mõnelgi segi minna: pampel meenutab vaarikat, kuid kasvab kõrgemaks, varred on pikemate asteldega ja viljaliha musta värvi; vampel on punase viljaga ja kasvab suhteliselt kõrgeks, külmas kasvukohas ei pruugi meie talve üle elada.

“Väljakujunenud linnaaedades peavad lisaks vamplile ka aprikoosi- ja virsikupuud hästi vastu,” räägib Ülle Pekk. “Aga uuselamurajoonides, kus on lage, kipuvad välja minema.”

Aretatud on ka kaks saaki andev maasikas – ‘Ostara’.

Uutest ja huvitavatest sortidest nimetab Pekk peenrasse sobivat valgete ananassimaitseliste viljadega ‘White Dreami’.

Rippmaasikate osas on head sordid ‘Gasana’ ja ‘Toscana’. Lisaks suurtele viljadele on neil ka väga dekoratiivsed roosad õied, mis kaunistavad rõduampleid suvi läbi.

Marjamahla tehakse vähe

Sõstraistikuid ostetakse maasikatest-vaarikatest vähem – neid ei osteta mahlaks-moosiks, vaid põõsa otsast noppimiseks või sügavkülma.

Kui vanaemade aias laius kümneid sõstrapõõsaid, siis uutesse aedadesse valitakse vaid mõni põõsas. Eelistatakse varajasi, pikkade kobaratega suureviljalisi sorte, räägib Pekk trendidest.

“Otsime sorte, mis oleksid pahklesta- ja jahukastekindlad, kuna inimesed tahavad mahedalt kasvatada ja siis ei pea nii palju taimekaitsevahendeid kasutama,” ütleb ta.

Mustast sõstrast soovitab ta varajast sorti ‘Ben Gairn’, mis on suure suhkrusisaldusega ja hilist sorti ‘Ben Hope’, mis on pirakate marjadega. Pikkade kobarate ja õhukese kestaga punane sõstar ‘Jonkheer van Tets’ sobib aga hästi mahlamarjaks.

Väga menukas on karusmari ehk põhjamaa viinamari, eriti lastega peredes.

Juhani Puukool pakub jahukastekindlaid sorte – jahukaste on vanades aedades sageli probleemiks.

Tihti vahetatakse vanad põõsad haiguskindlamate vastu välja. Pealegi pole karusmarjaga palju muret, kuna seda ei ole vaja eriti lõigata, istuta vaid maha.

Väikestesse ja moodsatesse aedadesse pakutakse tüvikuid, mille puhul sõstra- või karusmarjapõõsas on poogitud pea meetrikõrgusele tüvele. Nende alt on väga hea muru niita ja nad näevad efektsed välja, eriti funk-majade juures.

Tihti tehakse aeda turbapeenar, kus silmailu pakkuvate rododendronite kõrval troonivad maitsvat saaki andvad kultuurmustikad, -jõhvikad ja -pohlad. “Masust saadik ostetakse seda, mis saaki annab, ja kui raha üle jääb, siis võetakse ka ilutaimi,” on Pekk tähele pannud.

Üle ega ümber ei saa enam viinamarjade kasvatamisest. Viinapuid küsivad ostjad lausa enne, kui jutu sõstardeni viivad.

Selles vallas andis aednikele hoogu juurde õues kasvatamiseks sobivate sortide hulga kasv. Nüüd leiab ka väikeste seemnete ja väga maitsvate marjadega sorte nagu siniseviljaline ‘Hasanski Sladki’ ja roheliseviljaline ‘Jubileinaja Novgoroda’.

Maaülikooli Rõhu katsejaama juhataja Toomas Tõrra ütleb, et neil on juba mitu aastat käinud viinapuude katse, ja huvilistel tasub tööpäevadel, kui aed avatud, läbi astuda ning täpsemalt uurida. “Viljade hooajal peab ise järele proovima, mis maitseb, muidu on tõesti raske valikut teha,” tõdeb ta.

Rõhul saab näha ka kultuurmustika-, astelpaju-, maguskirsi-, vaarika- ja suures valikus õunasorte ning nõu küsida.

Uutest ja huvitavatest sortidest rääkides tõdeb Tõrra, et näiteks karusmarja ja musta sõstra ristand karussõstar tundub küll põnev oma karusmarjasuuruste ja musta sõstart meenutavate marjade tõttu, kuid tegelikult annab suhteliselt vähe saaki.

Lindudega hädas olevatele aednikele soovitab ta rohelist sõstart, mis on mustast sõstrast mahedama maitsega ja jääb roheliste marjade tõttu sulelistest puutumata.

Goji-marjad ka Eestis

Seedri Puukooli omanik Elmar Zimmer kiidab aga valget sõstart, mida on hea otse põõsa küljest süüa ja millest saab tortide-kookide jaoks maitsvat želeed.

Seevastu kuldsõstar oma dekoratiivsete kollaste õitega on eelkõige ilutaim, mis annab sügisel ka vürtsika maitsega marju.

“Kuldsõstar tahab, et õitsemise ajal oleks kuum ja kuiv, vastasel korral annab ta vaid kaks-kolm kilo saaki põõsa kohta,” märgib Zimmer. Sobivatel aastatel võib aga saak küündida 15 kiloni.

Huvitavatest taimedest nimetab puukooli omanik veel söödavate marjadega lodjapuud, mis on tegelikult kahe-kolme meetri kõrgune põõsas.

Tema marjad on punased, kuid rohke mõruainesisalduse tõttu pole värskena eriti maitsvad. Seetõttu tuleks neid enne söömist sügavkülmas hoida.

Ka viimasel ajal imemarjadeks nimetatud goji-marju saab Eestis kasvatada.

Maakeelne nimi on sellel taimel taralõng, ja kui esimestel talvedel neid põõsaid katta, siis suuremaks saades taluvad kenasti ka talvekülma.

Taralõnga vili on küll väga kasulik, kuid vänge maitsega, seetõttu seda nii ei söö nagu tikrit.

Goji-vilju tarbitakse pigem kuivatatult ja jahvatatult.