Missugune on Äriküla aastabilanss?

 (5)
Missugune on  Äriküla aastabilanss?
Külavanem Heino Univer kurdab kauplusauto kadumise üle. Foto: Peeter Ernits

Mulgimaa lõunaosas Läti piiri lähedal asuvas ambitsioonika nimega ja pika ning sündmusterohke ajalooga Ärikülas on väga vähe ärivaimu, tunnistavad kohalikud.

Valga-Pärnu maanteed pidi sõitja on ehk märganud, et veidi enne Nuiat osutab teeviit Ärikülasse. Eesti ainsasse Ärikülasse. Kes aga sealt ärimehi otsib, peab pisut pettuma. Isegi kunagi kange ärivaimu poolest tuntud mulke on seal, kunagises rikaste talude kandis, vähe.

Mulkide asemel venelased

Õpetaja Helje Luhaste tuli Ärikülla viiskümmend aastat tagasi. "Mõtlesin, et tulen Mulgimaale elama, aga siin ei olnudki mulke," jutustab Saareste kooli viimane õpetaja ja juhataja. "Tühjad talud olid ainult, ja umbkeelsed venelased."

"Märtsiküüditamisega tehti puhas vuuk," seletab kunagise Kõrgemäe sovhoosi Ramsi osakonna kunagine juhataja Enno Allik. "1949. aastal polnud siin enam suurt midagi teha. Ettevõtlikud inimesed olid kõik Siberisse viidud." Säilisid üksnes vanade mulgi suurtalude nimed, nagu Tauga, Jõksi, Kiisa ja Tindi.

Alliku mäletamisel oli küla inimesi täis, rahvast oli nii Harjust, Virust kui Võrust. "Venelasi oli, poolakaid oli, ühesõnaga - kirju seltskond," jutustab ta. "Ainult peremehi polnud. Kõik olid siin võõrad."

Kui midagi katki läks, keegi kätt külge ei pannud. "Mitu nädalat käisid akna kaudu," naerab mees, meenutades aega, kui ühel sovhoosnikul ukselukk katki läks. "Tihhomirovid hakkasid aga sooja saamiseks ühest otsast oma elamist põletama..."

1980. aastate alguses lükati seni alles olnud taludki maaparanduse käigus kokku ja tehti ilmatuma suured põllud. "Kasahstaniks kutsuti siis seda kanti," muigab Allik.

Ärivaimu on vähe

"Kolm narri on meil, kes peavad veel talupojaelule vastu," naerab Ugali talu perenaine Milvi Muska. Tema ise enam nende hulka ei kuulu, kuigi Ugali on mitmes mõttes tähelepanuväärne koht. Kui enamik Äriküla taluperesid küüditati ning talud lükati hiljem kokku, siis Ugali jäi. Põhjus oli lihtne - kulaku piir algas Muska meenutamist mööda kahekümnest hektarist, Ugalil oli 18.

Milvi Muska on viimane, kes Ärikülas ühte lehma peab. Teistmoodi ta ei oska. "Ilus on ju vaadata, kui kirju lehm kõnnib mööda põldu," naerab ta. Tema tütar aga kasvatab maasikad. "Tänavu olid ilmad hullud ja marjad vesised, muidu oleks rohkem saanud," teab Milvi Muska.

"Kolm narri", kellest Milvi Muska talupidamisega seoses rääkis, on aga Heilo Sossi, Rein Jaaksoo ja Jaak Pilk.

Sossi ja Jaaksoo olid sovhoosi ajal traktoristid, Pilk põllutööline. Nüüd on nad peremehed ja peavad lüpsikarja. "Kasumist ei saa rääkida," muigab koos kaasa Katiga kahekorruselises tellismajas elav Heilo Sossi. "Tulust - jah."

Loomapidamise, tegelikult kogu Äriküla elu teevad raskeks peaaegu igapäevased voolukatkestused. Tihti on vool päev läbi ära, nii on Äriküla rahval küünlad, patareid ja taskulambid alati valmis. Ka ämber vett peab igaks juhuks alati toas olema.

Sossi ei oska öelda, kumb on parem olla - kas traktorist nagu Vene ajal või peremees nagu praegu. "Vahel mõtlen, et Vene ajal oli palju parem. Kella kuue ajal lõid ukse selja taga kinni ja kõik päevamured olid murtud," arutleb ta. "Praegu, kui hakkavad poegimised, kõnnin siin öö läbi ringi."

Sossi arvates on Ärikülas ka vähe ärivaimu. "Mõni saekaater, aga need ka hingitsevad... Mu naabrimees tahab oma töökoja, mille ta sovhoosi lõpus sai, kahe miljoni krooniga maha müüa, aga see ei ole äri."

"Inimene peab üliettevõtlik olema, et meie külas äriettevõte luua," tunnistab külavanem Heino Univer. Arvestades aga, et kunagine sovhoosi autojuht Valdur Kütt annab oma lillekasvatuses ja saekaatris tööd tervelt kümnele inimesele, pole asi vist lootusetu.

Loe veel

Äriküla sai külavanema

Endise kohaliku metsavahi ja nüüdse sama ala FIE Heino Univeri valis Äriküla rahvas sügisel külavanemaks.

Äriküla vanem tunnistab, et maaelu kustub tasapisi, aga kavatseb sellele kartmatult vastu astuda. Hiljuti asutaski Äriküla rahvas Univeri eestvõttel oma MTÜ, mille kaudu loodab Brüsseli rahadele kuidagi küüned taha saada. Palju asju oleks vaja teha: külamaja oleks tarvis ehitada, uuest aastast võetakse ära kauplusauto, külarahva jaoks väga tähtis asi - kuigi Nuiani on vaid kuus kilomeetrit, käib buss sinna vaid kaks korda päevas. "Kaheksa ajal saad Nuia, kahe ajal tagasi," seletab külavanem. "Kus see vanainimene seal vahib, kusagil olla ei ole."

Äriküla hingeks on aga hoopis Heiki Truuvelt. Mees on oma talu õuele kogunud hulga vanaaegseid põllutöömasinaid ja ehitanud välja korraliku matkaraja. Ka kinnitab ta, et Ärikülas ja selle ümbruses on tohutult vaatamisväärsusi.

Igal suvel, kui külapäeva peetakse, kogunevad Truuvelti juurde kõik, kes kunagi Ärikülas elanud. Tänavu tuli kokku tervelt 250 hinge. Kes Tallinnast, kes Tartust, kes Pärnust, kes lausa välismaalt. Äriküla inimesi võib kõikjal kohata.

Vene ajal oli Heiki Truuvelt sovhoosi osakonnajuhataja. Nüüd istub ta igal hommikul väikebussi rooli taha, võtab rahva Nuias peale ja keerab nina Tartu poole. Üksnes pühapäev on hingetõmbamiseks. "Keskmist palka välja ei vea," kinnitab ettevõtja, kellele kuulub tervelt viis eri suurusega bussi.

Truuvelti põhilised sõitjad on tõbised, kes Tartusse tohtri juurde lähevad, ja tudengid. "Maarjamõisas läheb ikka 8-10 hinge maha," seletab ta.

Uue aasta pärast bussiettevõtja ei muretse: rahvas tervemaks ei lähe, temal leiba jätkub. Tõsi, sügava puudega inimesi tuleb tasuta vedada, aga neid on staažika bussijuhi sõnul uskumatult palju. "Riik suhtub minusse väga ülbelt," ütleb Truuvelt. "Kui aga buss kraavi läheb, vastutan mina oma varaga."

Bussimees kurdab ka maan-tee üle. Eelmisel aastal käis ta tervelt 35 korda turistidega Lätis, aga 27 korda pidi Nuiast Valga kaudu minema. "Inimesed ei taha meie teed mööda loksuda," ohkab Äriküla hing.

Kunagi oli Riia-Tallinna maantee, mille ääres Äriküla asub, väga tähtis. Seda mööda liikusid kahe riigi vahel nii kaupmehed kui reisijad. Ärikülast läks läbi isegi Balti kett. "Enne nühkis teehöövel kolm päeva," naerab külavanem.

Praegu on auklikust kruusateest saanud pidevate voolukatkestuste kõrval tähtsamaid takistusi, mis Ärikülas äri ajamast segab. Külavanema sõnul pööravad Läti poole suunduvad autod enamasti Äriküla juures lihtsalt ringi. Kaua sa oma masinat ikka lõhud.

Kui õpetaja Luhaste 1955. aastal Ärikülla saabus, ei tohtinud lapsed koolis mulgi keelt rääkida. "Veel 1970. aastal oli laste arvu norm täis," seletab õpetaja. Kahe komplektiga neljaklassilise kooli puhul tähendas see 17 õpilast. Pärast kooli kinnipanemist läks hommikuti hulk lapsi bussi peale. Tänavu enam ei ühtegi.

Peol ei olnud lõppu

Nõukogude ajal tegutsesid Ärikülas rahvamaja ja raamatukogu. "Segakoor oli, rahvatants oli," mäletab Luhaste. Külal oli vähemasti kümnemeheline orkester. "Julius on nüüd viimane mohikaanlane," ohkab õpetaja Luhaste. See-eest mängib Julius Vilumets nii sünnipäevadel kui presidendi vastuvõtul.

Omal ajal näidati rahvale kaks korda nädalas filme. "Saal oli alati paksult täis ja peol ei olnud lõppu," jutustab rahvamaja kunagine juhataja Juta Vaabel. "Nüüd on pidulised kõik Arumäe surnuaias."

Kümme aastat tagasi elas Ärikülas 171 inimest, tänaseks on neist järel vaid 136. "Reaalselt elab Ärikülas üle saja hinge," ütleb külavanem Univer. "Matused on meil tavalisemad kui sünnid."

"Üks väike tibu on meil sündinud," teatab Ugali talu perenaine. "Rohkem ei ole."

Mõne aja pärast tuleb kellelgi meelde, et tegelikult oli teine veel. Aga tema elab koos emaga Viljandis, isa käib aga Soome tööle.

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare