Tänapäeva põllukülad oma hädadega annavad selgelt mõista, et kunagised teadmised on kaotsi läinud. Ent neid teadmisi on võimalik taastada!

Tallinna ülikooli ökoloogia instituudi direktor Mihkel Kangur süttib siirast vaimustusest, kui hakkab kõnelema ökoloogiliste ehitusmaterjalide ja -meetodite väljavaadetest.

Talupojatarkuse ning kaasaegse materjaliteaduse koostöös võiks luua elamuid, mis on isegi mõnusamad kui kunagised taluhooned ning mis hoolitseksid oma toimimise eest suures osas ise.

“Ma olen ühe kinnistu arendamisega jõudnud niikaugele, et võiks juba ehitama hakata. Kuid ökoloogiliste ehitusmaterjalide teemaga tutvumine on mu plaanid nii sassi löönud, et ma ei tea enam, kust pihta hakata,” muigab Kangur.

Otepääle planeeritav Innovatiivse Hoone ja Elukeskkonna Kompetentsikeskus, mille asutajaliige on ka Kanguri juhitav instituut, peaks abikäe ulatama just temasugustele ökoloogilisest ehitamisest huvitatud inimestele.

See keskus peaks Otepää mitmekesises looduses hakkama katsetama ja tutvustama looduslähedasi ehitusmaterjale ja -võtteid ning koolitama arhitekte, kes oskaksid laboris välja mõeldut ka ellu rakendada.

Keskus peaks andma hoogsa tõuke Kagu-Eesti ehitustööstusele, pöörates öko-usku nii kliendid kui tootjad.

Kolme ülikooli (lisaks TLÜ-le ka Tallinna tehnikaülikooli ja Tartu ülikooli) ning kümmekonna firma ühisel jõul loodav asutus peaks andma uut lootust isegi Läti turu vallutamiseks Eestis välja töötatud ehitusmaterjalidega.

Seda kõike aga vaid juhul, kui keskuse idee ei jää toppama konfliktsete naabrussuhete ning kahtlasevõitu asjaajamise kätte.

Kurikuulus Manglus tegutseb jälle

Valga linn on uppunud hallvalge lumelasu alla, isegi piirivalvemuuseumi tank ja soomukid paistavad hädavaevu hangest välja. Valgust immitseb südapäeval pilvedest maa peale nii napilt, et avarad saaliaknadki suudavad sellest kinni püüda vaid vähese.

Kuid Monika Salu näol särab päevitus. Naine istub Valga maavalitsuse teise korruse nõupidamiste saalis, jalg kõrgelt üle põlve, ning jutustab jäätunud palmipuudest Floridas. Tema maitsekat kostüümi ehib suur sinine lehv.

Salu on tuntust kogunud Tallinna ülikooli hiljutise kantslerina ning Eesti Loto juhina, kus ta teenis välja mitme miljoni krooni suuruse preemia. Lisaks on ta pidanud Tallinna abilinnapea ametit ning juhtinud mitut ettevõtet, daam on leidnud lehtedes äramainimist ka Weroli eksjuhi Erki Aaviku elukaaslasena.

Nüüd on Salu saabunud Valka, et võidelda maavalitsuses oma uue rolli eest. Just Salu firmale Inotex Grupp kuulub Otepää vallas Vidrike külas künklik krunt, kuhu kompetentsikeskus peaks kerkima.

Asutus läheks maksma vaikse külakoha kohta pööraselt palju – üle 70 miljoni krooni, millest 50 miljonit küsib sihtasutus EASilt. Sihtasutuse liikmeks on astunud ka Otepää vald. Kuid naaberkruntide omanikud on kava kohta esitanud mitu vastuväidet. Salu ongi maavalitsusse tulnud oma projekti kriitika eest kaitsma.

Salu kõrval nõjatub toolikorjule pikajuukseline noormees. Tema on Ants Manglus, Salu krundi detailplaneeringu koostanud OÜ Manglusson juht.

Veel mõne aasta eest juhtis mees Riikliku Looduskaitsekeskuse Võru, Põlva ja Valga regiooni, kuid 2006. aasta lõpus mõistis Tartu maakohus Mangluse kolmeks aastaks ja kolmeks kuuks tingimisi vangi korduva suures ulatuses altkäemaksu võtmise, dokumentide võltsimise ja nende kasutamise ning omastamisele kaasa aitamise eest.

Šokivangistuse korras istus mees sellest ajast ära kaks ja pool kuud.

Möödunud sügisel valis Otepää volikogu Mangluse aga talikuurordi vastse vallavalitsuse liikmeks.

Te lugesite õigesti: peamiselt just Otepää kandis detailplaneeringute koostamisega leiba teeniv Manglus, korruptsioonis süüdi mõistetud eksametnik, kuulub nüüd sama vallavalitsuse koosseisu, mis neid planeeringuid menetlebki. Kuulub, aga võib-olla ei kuulu ka.

Sama päeva hommikul, mil Mangluse klient Monika Salu Valga maavalitsuses oma projekti kaitseb, on maavalitsus väljastanud ametliku teate: Manglust kui tahtlikult toime pandud kuriteo eest karistatud isikut ei oleks avaliku teenistuse seaduse kohaselt üldse tohtinud vallavalitsusse määratagi.

“Alustame arutelu,” sõnab maavanema asendaja Kalev Härk nõupidamisteruumi astudes ning kõiki kättpidi tervitades.

Mis on Salu tegelik eesmärk?

Salu ning tema kriitikute vaidlus maavalitsuses käib algul detailide üle. Kas krundi väljasõidutee peab murdma kruusasele riigimaanteele välja läbi soise oru just selles kohas, kus maanteel on järsk kurv ning tõus, küsib naaberkinnistu elanik Nelly Oinus. “See on üsna ohtlik koht, kurv on kole,” kurdab ta.

Krundi parkla on planeeritud mahutama kahte bussi ning 18 sõiduautot, seega võib ennustada liiklustiheduse tunduvat kasvu niigi keerulises teelõigus.

Manglus vastab: “See on tavaline Otepää maastik, selliseid kurve on palju. Maanteeameti spetsialist on spetsiaalselt kohal käinud ning väljasõit on kooskõlastatud riigiametitega.”

Nii jääbki – maavanema asendaja nendib, et maavalitsusel pole alust kahelda maanteeameti hinnangu kompetentsuses. “See koht on ohtlik, aga see on tavapärane ohtlikkus,” resümeerib Härk.

Teine vaidluspunkt puudutab maatükile planeeritava hoone kõrgust – 15 meetrit. Kas külakeskkonda planeeritav maja, millel pinda tuhat ruutmeetrit, ei võiks olla pisut madalam?

Siin kaldub maavalitsus kaebajate poolele: kui Otepää liikluse tavapärane ohtlikkus on argumendina kasutuskõlblik, siis olgu seda ka Otepää majade tavapärane madalus.

Lõpuks sõnastab kohalik elanik Ivika Nõgel aga põhiküsimuse: “Kuidas on tagatud, et krundile tuleb tõesti kompetentsikeskus, mitte mõni äriettevõte? Mis saab siis, kui EAS keeldub projekti rahastamast, kuid detailplaneering on juba kehtestatud? Kas ei oleks mõistlik enne planeeringu kehtestamist ära oodata EASi otsus, miks on tarvis sellega kiirustada?”

Kahtlustus, et teadusasutuse kavandamine on kõigest kattevari hotelli või turismikompleksi rajamisele, näibki olevat kaebajate peamine mure.

Teadusasutus võib tõesti olla tore ja rahulik naaber, hoopis teine asi on aga elada peopidamise koha kõrval.

“Kui EAS ei anna raha, siis ootame idee teostamisega. Kui raha ikkagi ei leia, siis algatame uue planeeringu,” kinnitab Manglus arendaja kavatsuste siirust. Krundi otstarbe muutmise välistavad tema sõnul planeeringusse kirjutatud lisaklauslid, muu hulgas nõue korraldada hoone projekteerimiseks arhitektuurikonkurss.

Salu lisab: “Lisaks EASile on rahastamisel ka palju muid variante: Keskkonnainvesteeringute Keskus, sponsorid. Inotex soovib Otepääl tegelda ökonoomiliste ja ökoloogiliste distsipliinidega.”

“Meil pole alust kahelda detailpaneeringu taotleja tahtes,” tõmbab maavanema asendaja jutule joone alla.

“Meil on,” poetab Nelly Oinus.

Kas planeeringut on õigesti menetletud?

Nõgeli meelest tuleks üle kontrollida kogu senise mentlusprotsessi seaduslikkus.

“Meie andmetel võeti planeering volikogus vastu ilma vallavalitsuses kinnitamata, selle esitas volikogule hoopis volikogu esimees, kellel puudub vastav pädevus,” sõnab Nõgel.

Külaelanikega läbi viidud kohtumistel pole kohal olnud vallavalitsuse volitustega esindajat, vallavalitsuse liige Manglus on aga hoopis arendaja teenistuses, kõlab teine süüdistus.

Kolmandaks heidab ta ette, et vallavalitsus korraldas 9. detsembril vaidlusalusel krundil küll väljasõiduistungi, kuid vastus kaebajatele vormistati juba enne selle toimumist.

“Planeeringu algataja muu käitumine ja suhtlemine inimestega ei viita tema ökoloogilisele maailmavaatele,” kurjustab Nõgel.

Otepää vallavanem Aivar Pärli kinnitab aga, et planeering sai tema vallavalitsuse heakskiidu, varasema ajaloo eest ta ei vastuta.

Vastus kaebajatele koostati tõesti enne väljasõiduistungit, sest vallavalitsuse liikmed tundvat kohta niigi hästi.

“Manglusel ei ole huvide konflikti. Kõigist otsustest, mis seotud planeeringutega, on Manglus end vallavalitsuse liikmena taandanud,” selgitab Pärli.

Ka Manglus ise eitab oma huvide ristumist. “Selle planeeringuga olen tegelnud juba ammu enne vallavalitsuse liikmeks saamist,” ütles ta Maalehele. “Olen end planeeringu arutamiselt taandanud, teiste valitsusliikmete mõjutamise võimalus on mul nullilähedane.”

2008. aasta augustis algatas Inotex Vidrikel kaks planeeringut ning Monika Salu eraisikuna kolmanda.

Salu soovis oma krundile ehitada kämpingu ja karavansõidukite parkimiskoha.

Inotexi üks krunt on kavandatud elamuehituseks, teisele aga oli planeeringu algamise taotluse kohaselt kavas rajada “ökoturismi keskus koos infopunkti ja loenguruumiga ning kuni 60 looduslikele tingimustele vastavat lihtsat majutuskohta”. Sellest ideest ongi nüüdseks välja kasvanud teadusasutuse mõte.

Turism ja teadus ühe katuse all

Salu räägib, et kompetentsikeskusel on seos turismiga endiselt täiesti olemas. Kompetentsikeskuses tehtaks küll ka teadustööd, kuid põhiosas kujuneb see suureks “XXII sajandi vabaõhumuuseumiks”, kus külastajal on võimalik näitusesaalis vaadata ning oma käega katsuda ökoloogilisi lahendusi: palkmaja, põhkmaja, raudkarkassmaja jms.

TTÜ välja töötatud päikesepaneelid oleksid keskuses ühtaegu nii teadusliku uurimise objektid kui ka turismiatraktsioonid.

Asutajad ei salga, et keskus loodab kujuneda teadusturismi sihtkohaks, kuhu võib sisse astuda niihästi Kagu-Eestis suve- või suusapuhkust veetev pealinlane kui ka Pokumaale sõitja.

Kuid kindlasti ei tähenda teadusturism firmade suvepäevade korraldamist ega muulaadset häirivat tegevust, kinnitab ta samas.

Salu sõnul on ümbruskonna 60 inimesest tema vastu vaid üks pere, sedagi rahalistel põhjustel.

“Üks pere tahtis meile müüa oma väheväärtuslikku kinnistut. See on puhas oportunism,” viitab Salu võimalusele, et perekond Oinus esitab süüdistusi kõigest kättemaksuks teostamata jäänud tehingu eest.

Nelly Oinus ei eita, et kompetentsikeskuse kavast kuuldes soovisid nad oma krundi Inotexile maha müüa küll. “Kuid see ei olnud mingi väljapressimine, mingist hinnast ei olnud veel juttugi,” sõnab ta.

Maavalitsus pole oma otsust vaidluse lahendamiseks veel teinud ning seni hoidub ka Otepää vallavanem täpsematest kommentaaridest.

Maavanema seisukohtade alusel peab omavalitsus langetama krundi planeeringu suhtes lõpliku otsuse. EAS peaks kompetentsikeskuse rahastamise otsuse tegema jaanuari lõpus või veebruari alguses.

Mihkel Kangur on aga veendunud, et nii hea idee nagu ökoehituse teaduskeskus lihtsalt ei saa jääda teostumata. “See tuleb igal juhul. Aga me pole laulatatud Otepääga ega selle krundiga. Kui kohalik kogukond meie ideed heaks ei kiida, siis leiame sobiva koha ka mujalt.”


Otepää maajamad läbi kümnendite

- 1997. aastal soovisid Hansapanga toonane juhatuse esimees Hannes Tamjärv, aktsiaseltsi Baltika juhatuse esimees ja peadirektor Meelis Milder ning AA-Trandingu juhatuse esimees Juhan Kolk rajada Pühajärve randa suvemajad. Vana talukrundi endisele omanikule ei olnud vald looduskaitseliste piirangute tõttu ehitusluba andnud, kuid ärimeestel sujus asjaajamine paremini. Pühajärve kallaste täis ehitamise vastu andsid allkirja sajad looduskaitsjad eesotsas professor Rein Taageperaga, ent Pühajärve vallavolikogu väljastas ärimeestele ehitusloa.

- 2007. aastal tuvastas riigikontroll Otepää looduspargi territooriumil mitu juhtumit, kus ehitama oli hakatud omavoliliselt või tuginedes vallaametnike eksitavale suulisele nõusolekule. Otepää kohalikud elanikud kurtsid Maalehele, et looduspargis antakse ehituslubasid ainult võõrastele, mitte omakandirahvale.

- Samal aastal kirjutas ajaleht Tartu Postimees, kuidas Otepää looduspargi Mäha küla maaomanikule Heino Võsule ei andnud ametnikud luba oma maale maja ehitamiseks, samas kui naaberkrundi omanik Jüri Kork võis koos ärimees Aarne Saarega rajada loodusparki 70hektarise täismõõdus golfiväljaku 18 raja, restorani, abihoonete ja eramutega. Seejuures ei pidanud Otepääl kohaliku poliitikuna tuntud Kork oma golfiväljaku rajamiseks läbi viima isegi keskkonnamõjude hindamist.

Allikas: ML